◄ Esilehele

Sidekriipsuga sõna või täpse fraasi leidmiseks kasuta jutumärke.
Failide vaatamise ja allalaadimise abi

Juriidika

MAANÕUKOGU MÄÄRUS (1918)

1918 (26. november). Maanõukogu määrus Eesti demokratlise vabariigi kodakondsuse kohta (RT 1918, 4, lk. 5). Jõustus 4. detsembril 1918 ja kaotas kehtivuse 6. novembril 1922. Ümberkirjutus. Eesti Vabariigi kodakondsuse alusdokument.

Muutvad aktid

1920 (27. august). Vabariigi Valitsuse seadus kodakondsuse seaduse § 6 täiendamise kohta (RT 1920, 137−138, 271). Ümberkirjutus. Maanõukogu määruse § 6 muudeti nii, et Vabariigi Valitsus sai õiguse võtta naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsusesse välisriigi kodanikke ka ilma nõudeta, et nad oleksid 5 aastat Eestis elanud.

Seotud aktid ja dokumendid

1919 (6. veebruar). Juhtnöörid Eesti demokratlise vabariigi kodakondsusesse vastuvõtmise kohta (siseministeeriumi ringkiri) (RT 1919, 16, lk. 123). Ümberkirjutus. Juhised ja täpsustused Maanõukogu määruse rakendamiseks.

1919 (15. november). Siseministeeriumi ringkiri kodakondsuse asjus kõigile maakonna‑ ja linnavalitsustele (RT 1919, 97−98, lk. 778). Ümberkirjutus. Juhised ja täpsustused Maanõukogu määruse rakendamiseks.

1919 (17. detsember). Seadusandliku delegatsiooni poolt vastu võetud vandevormelid (RT 1920, 5, 5). Ümberkirjutus. Eesti Vabariigi kodanikuvande tekst, mis kehtis kuni 1. juulini 1938.

1921 (16. juuni). Siseministeeriumi ringkiri maakonna- ja linnavalitsustele ja politseiülematele (RT 1921, 53/54, lk. 331). Ümberkirjutus. Siseministeerium teatab, et maakonna‑ ja linnavalitsused ei või Eestis elavaid välismaalasi ise Eesti kodanikeks tunnistada, vaid see on siseministeeriumi pädevuses.

TARTU RAHULEPING (1920)

1920 (2. veebruar). Tartu rahulepingu täielik tekst (RT 1920, 24/25, 94) ning täiendavad artiklid (Rahvusarhiiv, ERA.957.10.71) eesti ja vene keeles. Jõustus 30. märtsil 1920 (mil pooled vahetasid Moskvas ratifitseerimiskirjad) ja kehtib ka praegu. Ümberkirjutus.

1920 (2. veebruar). Tartu rahulepingu IV artikkel (RT 1920, 24/25, 94) eesti, vene, prantsuse ja inglise keeles. Jõustus 30. märtsil 1920 (mil pooled vahetasid Moskvas ratifitseerimiskirjad) ja kehtib ka praegu. Ümberkirjutus. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa kodakondsusse opteerimise alustingimusi sisaldav artikkel. Selles artiklis ette nähtud tingimusi (sealhulgas kohustusi) ei kehtestatud kunagi ühegi siseriikliku tasandi õigusaktiga; samuti ei kehtestanud Eesti Vabariik aastatel 1920–1940 ühtegi õigus- ega haldusakti, millest oleks nähtunud sanktsioonid selles Tartu rahulepingu artiklis sätestatud kohustuste täitmata jätmise eest.

Seotud aktid ja dokumendid

1920 (13. veebruar). seadus Eesti ja Venemaa vahelise rahulepingu kinnitamise kohta (RT 1920, 24/25, 94). Ümberkirjutus. Seadus, millega Eesti Vabariik ratifitseeris Tartu rahulepingu.

1920 (30. mai). Eesti välisministeeriumi juriskonsuldi Roman Eliaseri ettekanne välisministrile küsimuses, „mis momendist peale hakkavad Venemaal elavate Eesti soost isikute Eesti kodaniku õigused maksma, kui need isikud Eesti kodakondsust opteerivad”, koos Eesti välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja Hellati kaaskirjaga Moskva Kontroll-Opteerimise Komisjonile (Rahvusarhiiv, ERA.957.11.451, lk. 38−39p; sama ettekanne on ilma kaaskirjata leitav ka ERA.36.1.2, lk. 18−18p). Algdokument digiteeritud tekstiga. Eliaseri ettekandest nähtub, kuidas opteerimist tol ajal mõisteti (muu hulgas arusaam, et optandid peavad seniselt territooriumilt välja sõitma – teisele territooriumile sissesõitmist ei ole mainitud). Eliaser asus seisukohale, et Venemaal elavatel optantidel on Eesti kodaniku õigused sünnist saadik või vähemalt alates sellest, kui Eesti kodakondsus üldse tekkis. Kaaskirjast nähtub ka välisministri resolutsioon, mille kohaselt Eliaseri ettekanne saadeti opteerimiskomisjonile silmaspidamiseks ja „terminseadusliseks, mis opteerijatele kõige kasulikum”. Jurist ja õigusteadlane Roman Eliaser (hiljem eestistatult Rein Eliaser) kuulus ka ise Tartu rahulepingu Eesti delegatsiooni koosseisu.

1920…1921. Juhatuskiri Eesti kodakondsusse astumise kohta (Rahvusarhiiv, ERA.36.1.1, lk. 68). Ümberkirjutus. Dateerimata dokument, mis sisaldab Tartu rahulepingu alusel Eesti kodakondsusse opteerimise juhiseid.

1920 (6. november). Moskva Kontroll-Opteerimise Komisjoni esimehe kiri Sotši Eesti Komiteele (Rahvusarhiiv, ERA.36.1.23, lk. 453−453p). Algdokument, digiteeritud tekst. Moskva KOK teatab, et on saanud kätte Gruusia territooriumil Moskva rahulepinguga moodustatud neutraaltsooni Salme ja Sulevi asunduste eestlaste opteerimistoimikud [mis olid arvatavasti vormistatud seal lähedal asunud Sotši Eesti Komitee kaudu ja mille toimetas Moskvasse Peeter Litter]. Kuna need asundused olid neutraaltsoonis [ja Gruusia territooriumil], ei saanud sealseid asunikke harilikus korras Eesti kodakondsusse vastu võtta. Moskva KOK teatas, et püüab küsimust lahendada läbirääkimistes Eesti välisministeeriumiga. Sellest kirjast nähtub, et Salme ja Sulevi optantidele anti Eesti kodakondsus ilmselt teistsuguses korras kui Venemaa optantidele. Lisatud 24.10.2018.

1920 (19. november). Tartu rahulepingu alusel moodustatud Eesti–Vene Segakomisjoni Eesti delegatsiooni esimehe Peeter Reisiku kiri Eesti välisministrile (Rahvusarhiiv, ERA.957.11.451, lk. 73-73p). Algdokument, digiteeritud tekst. Reisik annab teada, et paljud optandid ei saa mõjuvatel põhjustel üheaastase tähtaja jooksul Venemaalt lahkuda, ning peab vajalikuks opteerimise tähtaja pikendamist ning Eesti kodakondsuse opteerinud isikutele õiguse andmist elada välismaalasena selle riigi piirides, kus nad enne opteerimist elasid. Lisatud 24.10.2018.

1921 (jaanuar–veebruar). Välisministeeriumi ja Moskva Kontroll-Opteerimise Komisjoni kirjavahetus Gruusia ja Venemaa vahelise neutraaltsooni (Salme, Sulevi, Konnalinn) eestlaste opteerimise kohta (Rahvusarhiiv, ERA.957.11.896, lk. 139 ja 140). Välisministeeriumi poliitilise osakonna 11. jaanuari 1921. aasta kiri Moskva Kontroll-Opteerimise Komisjonile: välisministeerium teatab, et saadab Gruusia ja Venemaa vahel olevas neutraaltsoonis asuvate [s.o. Salme, Sulevi ja Konnalinna] eestlaste legitimeerimiseks [3?]00 passi ja palub need Moskva kaudu välja jagada. Moskva KOK vastab välisministeeriumile 15. veebruaril 1921, et nimetatud neutraaltsoon on peaaegu likvideeritud seetõttu, et suurem osa sellest läks Gruusia alla. Moskva rahulepingu kohaselt kulges Vene–Gruusia piir alates 7. maist 1920 mööda Psou jõge ja Gruusia ala jäi Psou jõest ida poole, kus asusid ka Abhaasia eesti asundused. Moskva KOK näib asuvat selles kirjas seisukohale, et Gruusia territoorium ei ole enam tema tegevusalas ja seetõttu saab ta opteerida ainult „ülejäänud eestlasi” (s.o. neid, kes ei ela Gruusia territooriumil). Siiski said endise neutraaltsooni eestlased oma kodakondsusdokumendid kevadel 1921 lõpuks kätte Moskva KOK kaudu. Põhjus võis olla selles, et pärast punavägede sissetungi oli Eesti konsul Gruusias Sergei Paul Thbilisis nii Eestist kui ka Moskvast ära lõigatud. Sellegipoolest võib tekkida küsimus, kas neutraaltsoonis elanud Abhaasia eestlased (kui isikud, kes ei olnud kodakondsuse taotlemise ega saamise ajal Nõukogude Venemaa elanikud, vaid elasid Gruusia territooriumil) opteeriti Eesti kodakondsusse tegelikult Tartu rahulepingu või hoopis Maanõukogu määruse alusel.

1921 (16. aprill). Eesti siseministeeriumi kiri Eesti välisministeeriumile (Rahvusarhiiv, ERA.33.1.2, lk. 53). Ümberkirjutus. Siseministeerium täpsustab, milliste isikute opteerimistaotlused tuleb tagasi lükata. Tartu rahulepingu IV artikli kohaselt oli tal õigus seda määrata.

1921…1922. Eesti Vabariigi kodakondsuse tunnistuste näidised (Rahvusarhiiv, ERA.28.1.150 lk. 329, 329p, 447 ja 447p). Algdokumendid. Tartu rahulepingu alusel Eesti kodanikuks opteeritud isikutele andis asjaomane opteerimiskomisjon välja kodakondsuse tunnistused, millel oli muu hulgas tekst, et tunnistuse saaja on tunnistatud Eesti Vabariigi kodanikuks Eesti–Vene rahulepingu art. IV põhjal, ja omab kõik õigused ja eesõigused, mis on tähendatud rahulepingus ette nähtud. Tunnistus maksab sissesõidu loana Eesti Vabariigi piiridesse.

1921…1922. Eesti Vabariigi kodakondsuse tunnistuse kontsude näidised (Rahvusarhiiv, ERA.36.2.22407, kaader 13, ja ERA.33.2.8492, kaader 175). Algdokumendid. Tartu rahulepingu alusel Eesti kodanikuks opteeritud isikutele andis asjaomane opteerimiskomisjon välja kodakondsuse tunnistused, mille ärarebitavad osad (kontsud) jäid Eesti Vabariigile ja on praegu hoiul Rahvusarhiivis. Kodakondsuse tunnistuse kontsul oli muu hulgas tekst: Kodakondsusse vastu võetud.

1922 (11. jaanuar). Siberi Kontroll-Opteerimise Komisjoni evakueerimise osakonna juhataja juhatuskiri nr. 2 Eesti optantide evakueerimise kohta (Rahvusarhiiv, ERA.33.1.2, lk. 234). Ümberkirjutus. See juhend kehtis arvatavasti ainult Siberis, kuid annab üldisemalt aimu sellest, milline oli optantide Vene piiridest väljumise kord.

1921…1922. Moskva Kontroll-Opteerimise Komisjoni kirjad Eesti välisministrile ja siseministrile (Rahvusarhiiv, ERA.14.1.678, lk. 15−16, ja ERA.14.1.812, lk. 92−92p). Ümberkirjutus ja algdokumendid. Need kirjad aitavad mõista siseminister Einbundi 8. septembri 1922. aasta otsuse tagamaid (Einbundi otsust sisaldavas kirjas on otseselt viidatud Moskva KOK 26. augusti 1922. aasta kirjale nr. 102). Kahes kirjas paluvad Moskva KOK esimehe kohusetäitjad Aleksander Tammann ja Jüri Sassian Eesti Vabariigi valitsusel täpsemalt määratleda Venemaale jäänud Eesti optantide kodakondsuse staatus ning annavad ühtlasi mõista, et vägagi soovitav oleks jätta nad Eesti riigi huvides ja majanduslikel kaalutlustel Eesti kodakondsusse ka siis, kui nad pärast Venemaalt lahkumise tähtaja möödumist Venemaal edasi elavad. Teisele kirjale on peale kirjutatud arvatavasti siseministri resolutsioon, mis näib vastavat siseministri 8. septembri 1922. aasta kirja sisule. See näib andvat alust arvata, et siseministri otsus lugeda Venemaale jäänud optandid Eesti kodakondsuses olevateks oli eesmärgipärane ja üldine ning ajendatud muu hulgas Moskva Kontroll-Opteerimise Komisjoni soovitustest.

1922 (8. september). Eesti Vabariigi siseminister Karl Einbundi kiri Eesti välisministrile ja Eesti saadikule Moskvas (Rahvusarhiiv, ERA.14.1.812, lk. 91). Algdokument digiteeritud tekstiga. Siseminister Einbund teatab, et Tartu rahulepingu järgi loeb siseministeerium Venemaale jäänud optandid, kes ei ole ettenähtud tähtaja (1 aasta) jooksul Venemaalt ära sõitnud, Eesti kodakondsuses olevateks.

1932 (27. jaanuar). Eesti saadiku Moskvas Julius Seljamaa kiri Eesti välisministeeriumile (Rahvusarhiiv, ERA.957.9.117). Seljamaa teatab, et on tekkinud võimalus nõuda NSV Liidult seal elavate optantide Eesti kodakondsuse tunnustamist ning anda neile Eesti välispassid. Eesti saatkond Moskvas on esitanud NSV Liidule noodi, jättes endale õiguse astuda välja Venemaal elavate optantide (Eesti kodanike) huvides. Ühtlasi palub Seljamaa välisministeeriumil teatada, kas Eesti passid tuleb välja anda kõikidele optantidele, kellel on opteerimistunnistused alles, või kaaluda iga üksikjuhtumit eraldi. Lisatud 24.10.2018.

1935. Viide ajalehtede rubriigile (ei ole juriidiline materjal): Perekond Pirtsi naasmine Siberist Eesti ajakirjanduses omal ajal kõlapinda tekitanud näitena „hiliste” Venemaa optantide jõudmisest Eestisse. Intervjuud. Kirjeldused.

1936. Eesti Moskva saatkonna salajane memorandum Venemaale jäänud Eesti optantide küsimuse likvideerimise asjus koos kaaskirjadega ning seisukohad Eesti siseministeeriumilt ja põllutööministeeriumilt (Rahvusarhiiv, ERA.957.14.353). Arhiividokument, tekst digiteeritud. Eesti Moskva saatkond kirjeldab põhjalikult Eesti optantide kodakondsuse senist staatust ja märgib, et nii siseministeerium kui ka Eesti saatkond on järjepidevalt lugenud Venemaale jäänud optandid Eesti kodanikeks ning püüdnud neid võimalust mööda Eestisse aidata. Saatkonna töökoormus on seetõttu väga suur ning Venemaa võimud on teinud suuri takistusi. Seetõttu teeb saatkond välisministeeriumile ettepaneku sõlmida NSV Liiduga Tartu rahulepingu salaprotokoll optantide küsimuse lahendamiseks: võimaldada näiteks ühe aasta jooksul nendel Eesti optantidel, kes seda soovivad ja ei ole seni saanud (saatkond pakub välja, et Venemaalt väljasõitjaid võiks olla tuhat perekonda või rohkemgi), lihtsustatud korras Eestisse tulla, seejärel aga opteerimist käsitlev Tartu rahulepingu IV artikkel sulgeda. Kirjeldatud salaprotokolli sõlmimise kohta siiski seni andmed puuduvad; optante jõudis Eesti Moskva saatkonna abiga Venemaalt Eestisse veel ka augustis 1939. Lisatud 24.10.2018.

MOSKVA RAHULEPING GRUUSIA JA VENEMAA VAHEL (1920)

1920 (7. mai). Gruusia ja Venemaa vahel sõlmitud Moskva rahulepingu täielik venekeelne tekst koos lisakokkuleppega (teksti allikas: Сборник действующих договоров, соглашений и конвенций, заключенных Р.С.Ф.С.Р. с иностранными государствами. Выпуск I. Действующие договоры, соглашения и конвенции, вступившие в силу по I‑го января 1921 года. Издание второе. Петербург, Государственное Издательство, 1922.) Moskva leping jõustus 7. mail 1920. Selle lepingu tulemusel jäid kõik Abhaasia eesti asundused alates samast kuupäevast Gruusia piiridesse. Sealhulgas jäid Psou jõest veidi idas asuvad Salme, Sulevi, Troitski ja Konnalinn (Gruusia territooriumi piirides) demilitariseeritud neutraaltsooni, mis oli Moskva lepinguga ette nähtud kuni 1. jaanuarini 1922. Moskva rahuleping andis muu hulgas mitte-Gruusia soost isikutele, kes elavad Gruusia territooriumil, õiguse opteeruda ühe aasta jooksul Venemaa kodakondsusse. Rahulepingu täisteksti aitas hankida Andrew Andersen, aitäh!

Täpsemat infot Moskva rahulepingu, Abhaasia ja Gruusia piiride muutumise, tolleaegse poliitilise olukorra jms. kohta pakub nt. Andrew Andersen. Georgia and the International Treaties of 1918–1921. Asteroid Publishing Inc., 2018.

1920 (7. mai). Moskva rahulepingu mitteametlik tõlge eesti keelde (ainult Abhaasia ja Gruusia eestlaste küsimuses olulised osad). Tõlke autor: Andres Aule.

EESTI KAUG-IDA KONSULAADI OPTEERIMISPRAKTIKA (1920−1923)

Aprillist 1920 kuni novembrini 1922 eksisteeris Venemaa ala Kaug-Ida piirkonnas iseseisev Kaug-Ida Vabariik (vn. k. Дальневосточная Республика). Juba 13. detsembril 1919 oli Eesti Vabariigi Londoni saatkond nimetanud Eesti esindajaks Vladivostokis sealse kohaliku eestlaste esindaja dr. Hans Lohk’i, kes astus ametisse 22. detsembril 1919 ja kellest sai edaspidi, alates u. aprillist 1920 Eesti chargé d’affaires Kaug-Ida Vabariigis, hiljem konsul, samuti Soome Vabariigi asekonsul. Eesti esindus Kaug-Ida Vabariigis (Vladivostokis) võttis (sealhulgas ka oma Hiina esindajate või konsulaaragentide kaudu) Eesti Vabariigi loal isikuid, eeskätt kohalikke eestlasi Eesti kodakondsusse ning andis neile välja Eesti Vabariigi passe. Nagu nähtub arhiivitoimikutest, ei olnud selle tegevuse aluseks ilmselt Tartu rahuleping. Eesti esindus Vladivostokis likvideeriti kevadel 1923 ja konsul Lohk jõudis Eestisse sama aasta juunis. Hiinasse Harbini linna jäi veel tegutsema konsulaaragent Johannes Sütt, kelle volitused lõpetas Eesti välisministeerium sügisel 1923.

1920 (6. aprill). Eesti Vabariigi Londoni saatkonna kiri Eesti Vabariigi esindajale Hans Lohk’ile Vladivostokis (Rahvusarhiiv, ERA.43.1.1, lk. 49−52). Londoni saatkond märgib, et Hans Lohk ja professor Kaelas on määratud Eesti Vabariigi chargé d’affaires’ideks, ning muu hulgas viitab seoses isikute Eesti Vabariigi kodakondsusse vastuvõtmisega Maanõukogu määrusele ja seda muutnud õigusaktidele. Lisatud 29.10.2018.

1921. Teateleht Eesti Vabariigi kodaniku passi saamiseks (näidis) (Rahvusarhiiv, ERA.43.1.50, lk. 57). Sellise taotlusblanketi täitis 1896. aastal Eestist välja rännanud optant 1921. aasta jaanuaris Kaug-Ida Vabariigis Eesti Vabariigi kodaniku passi saamiseks. Lisatud 29.10.2018.

1921 (juuli). Vladivostokis Eesti kodakondsuse saanute nimekiri (ilmselt osaline) (link digiteeritud dokumendile Rahvusarhiivi veebis – vaatamiseks on vaja registreeruda Rahvusarhiivi veebi kasutajaks). Eesti kodanike nimekiri, kellele andis Eesti Vabariigi esindaja Kaug-Ida Vabariigis Vladivostokis ajavahemikus 1. augustist 1920 kuni 5. juulini 1921 välja Eesti kodaniku passid (Rahvusarhiiv, ERA.43.1.55, lk. 80 jj.). Lisatud 29.10.2018.

1921 (23. august). Eesti Vabariigi esindaja Vladivostokis Hans Lohk’i kiri Eesti Vabariigi esindaja volinikele Kaug-Ida Vabariigis ja Hiinas (Rahvusarhiiv, ERA.43.1.1, lk. 103). Hans Lohk saadab Eesti kodakondsusse astujate vande teksti ja kodanikuvande võtmise korra ning palub täidetud vandelehed endale tagasi saata. Lisatud 29.10.2018.

1923 (oktoober–detsember). Kaug-Ida Vabariigis välja antud Eesti passide hilisema tunnustamise kohta vt. siin allpool.

EESTI THBILISI KONSULAADI JA SISEMINISTEERIUMI OPTEERIMISPRAKTIKA (1920−1922)

Eesti Vabariigi diplomaatiline esindus (konsulaat) Gruusias Thbilisis alustas normaalset tööd 1. detsembril 1920 konsul Sergei Pauli isikus. Enne seda oli Johannes Kirkmann küll saanud suvel 1920 Eestist loa asuda Eesti Vabariigi esindajaks Thbilisis ja 1. septembrist 1920 alustas seal tööd ajutine Eesti konsulaaresindus, kuid hiljem samal aastal tühistati kõik Kirkmanni väljastatud dokumendid ning ta vabastati ebausaldusväärsuse tõttu ametist. Oma tegevuses alates detsembrist 1920 kuni märtsini 1922 tunnistas Sergei Paul Eesti Vabariigi siseministeeriumi ja välisministeeriumi heakskiidul Eesti kodanikuks 353 Gruusia (sealhulgas Abhaasia) territooriumil elanud isikut koos peredega ning andis neile välja Eesti välispassid. Need optandid – valdavalt eestlased – võeti Eesti kodakondsusse väljaspool Tartu rahulepingut. Konsul Sergei Paul ise on 1921. aastal kirjas Eesti välisministrile viidanud „kodakondsuse seadusele” (s.t. Maanõukogu määrusele) kui eestlaste Thbilisis kodakondsusse võtmise alusele.

1920…1922. Eesti Vabariigi Thbilisi konsulaadis optantidele välja antud välispasside näidised (Rahvusarhiiv, ERA.44.1.37 kaader 76, ja Kirjandusmuuseum, F 235, m 22:11). Selliseid välispasse andis Eesti Vabariigi konsulaat Thbilisis välja Gruusia territooriumil Eesti kodanikuks opteeritud isikutele. Välispassid anti välja enamasti üheks aastaks, vajadusel pikendati neid sealsamas Thbilisis. Osa välispasse olid välja antud Eestisse sõitmiseks, osa sõnaselgelt Gruusia territooriumil kohapeal elamiseks. Välispassid anti eri aegadel välja erinevas vormis. Ühel tüüpvormil oli muu hulgas tekst: Eesti Wabariigi kodanikule tema isiku tunnistuseks, wäljamaale sõitmiseks ja seal elamiseks on see pass wäljaantud. Teisel tüüpvormil oli muu hulgas tekst: Eesti Vabariigi Valitsus palub kõiki kodanlikka ja sõjaväelisi võimusid Eesti kodanikku [passiomaniku nimi ja andmed] vabalt ja ilma takistamata läbi lasta.

1920…1922. Eesti Vabariigi Thbilisi konsulaadis opteeritud eestlaste kodanikuvande näidis (Rahvusarhiiv, ERA.44.1.52, kaadrid 5 ja 6). Niisuguse kodanikuvande andsid kõik Thbilisis Eesti kodakondsusse opteeritud isikud. Selle konkreetse kodanikuvande andsid Abhaasia eestlased 22. mail 1921 Abhaasias Suhhumi linnas, kus vaid mõni nädal hiljem, 6. juunil 1921 avati konsul Sergei Pauli korraldusel Eesti Vabariigi Thbilisi konsulaadi esindus.

1922 (18. oktoober). Eesti siseministeeriumi administratiivasjade peavalitsuse kodakondsuse osakonna kiri välisministeeriumile koos optantide nimekirjaga, kes on Eesti Vabariigi Thbilisi konsulaadis Eesti kodanikeks opteeritud ja kelle Eesti kodakondsust siseministeerium tunnustab (Rahvusarhiiv, ERA.44.1.20, lk. 92−97p). Algdokument, tekst on digiteeritud (otsitav). Selles nimekirjas kajastuvad 353 isikut (peamiselt Gruusia, sh. Abhaasia eestlased), kes said Eesti Vabariigi Thbilisi konsulaadist aastatel 1920–1922 Eesti välispassid. Mitmed loetelus nimetatud isikud jõudsid 1920. aastatel Eestisse (nagu näiteks ühiskonnategelane Samuel Sommer), paljud aga jäid Kaukaasiasse kohapeale elama (nagu näiteks Eesti Vabariigi teenistuses Suhhumi konsulaaragendina tegutsenud Jakob Mihkelson, kes mõrvati Abhaasias nõukogude võimu poolt 1937). Nimekirjas ei ole loetletud nende optantide naisi ja alaealisi lapsi, kes olid kirjas perepea passis (siiski on loetletud need abikaasad, kes reisisid üksi). Selles nimekirjas ei ole ka Moskva Kontroll-Opteerimise Komisjoni kaudu Gruusia DV territooriumil asunud Psou jõe idakalda neutraaltsoonist (Salme, Sulevi, Konnalinn, Troitski) opteeritud Abhaasia eestlasi.

1923 (oktoober–detsember). Eesti Moskva saatkonna kirjad Eesti välisministri abile ja Nõukogude Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi noot nr. 16198/IV (Rahvusarhiiv, ERA.957.12.482, 13-13p, 14-14p, 61-63p). Nendest dokumentidest nähtub, et Eesti Vabariik nõudis 1923. aasta lõpul Nõukogude Liidult Kaug-Idas, Aserbaidžaanis ja Gruusias (s.o. kolmandates riikides) optantidele Eesti konsulite poolt varem välja antud Eesti passide tunnustamist ning seega nende optantide tunnustamist NSV Liidus elavate Eesti kodanikena. Pärast läbirääkimisi andis NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaat vastuseks Eestile noodi, mille punkti в ja lisa punkti в kohaselt nõustus NSV Liit tunnustama Eesti passe, mis on välja antud kuni 5. aprillini 1923 Aserbaidžaanis Eesti konsuli Robert Puuri ja Gruusias Eesti konsuli Sergei Pauli poolt. Samuti nõustus NSV Liit tunnustama Kaug-Ida konsuli Lohk’i poolt kuni 15. novembrini 1922 välja antud Eesti passe. Lisatud 24.10.2018.

EESTI JA UKRAINA VAHELINE LEPING (1921−1923)

1921 (25. jaanuar). Eesti–Ukraina leping (RT 1922, 9/10, 6): seadus Eesti Demokraatliku Vabariigi ja Ukraina Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi vahel tehtud lepingu ja sellele lepingule juurelisatud täiendava kokkuleppe kinnitamise kohta; leping Eesti Demokraatliku Vabariigi ja Ukraina Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi vahel; kokkulepe Eesti Demokraatliku Vabariigi ja Ukraina Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi vahel kodakondsuse opteerimise korra kohta; määrus Eesti (Ukraina) kodakondsust opteerinud isikute varanduse väljaviimise kohta. Leping registreeriti Rahvasteliidus 12. juulil 1922 (nr. 295 all). Ukraina lepingut selle algses redaktsioonis ei ratifitseerinud.

1922 (27. mai). Eesti–Ukraina lepingut täiendav esimene protokoll (RT 1922, 159, 99): Eesti Demokraatliku Vabariigi ja Ukraina Sotsialistliku Nõukogude vahelist 25. nov. 1921 a. tehtud lepingut täiendava protokolli, mis samade riikide vahel 27. mail 1922 a. tehtud, kinnitamise seadus; täiendav protokoll lepingule 25. novembrist 1921 a. Eesti Demokraatliku Vabariigi ja Ukraina Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi vahel. Ukraina lepingut koos esimese seda täiendava protokolliga ei ratifitseerinud.

1923 (17. veebruar). Eesti–Ukraina lepingut täiendav teine protokoll (RT 1923, 109/110, 97): Eesti Demokraatliku Vabariigi ja Ukraina Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi vahel tehtud täiendava protokolli lepingule 25. nov. 1921 a. ja sellele täiendavale protokollile 27. maist 1922 a. Eesti ja Ukraina riikide vahel kinnitamise seadus; täiendav protokoll lepingule 25. novembrist 1921 a. Eesti Demokraatliku Vabariigi ja Ukraina Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi vahel.

Ukraina ratifitseeris lepingu koos kahe seda täiendava protokolliga 11. aprillil 1923. Eesti ratifitseeris lepingu 16. detsembril 1921; esimese täiendava protokolli 18. detsembril 1922 ja teise täiendava protokolli 4. augustil 1923. Ratifikatsiooniaktid vahetati 27. oktoobril 1923 Moskvas (Ukraina NSV oli sel ajal juba Nõukogude Liidu koosseisus).

KODAKONDSUSE SEADUS (1922)

1922 (27. oktoober). Kodakondsuse seadus (RT 1922, 136, 87). Jõustus 6. novembril 1922 ja kaotas kehtivuse 1. juulil 1938. Ümberkirjutus. See seadus asendas 1918. aasta Maanõukogu määruse.

Muutvad aktid

1934 (26. oktoober). Kodakondsuse seaduse muutmise ja täiendamise seadus (RT 1934, 93, 743). Jõustus 2. novembril 1934 ja kaotas kehtivuse 1. juulil 1938. Ümberkirjutus. Kodakondsuse seadust muudeti nii, et välismaalaste vastuvõtmisel Eesti kodakondsusse võidi ära jätta nõuded ajamäära ja keele kohta, nähti ette kodakondsus Eestis sündinud alaealistele kodakondsusega isikute lastele ning nähti ette Eesti kodakondsusest väljaheitmine (milleks oli vaja Vabariigi Valitsuse otsust).

1935 (3. juuli). Kodakondsuse seaduse muutmise seadus (RT 1935, 60, 558). Jõustus 12. juulil 1935 ja kaotas kehtivuse 1. juulil 1938. Ümberkirjutus. Kodakondsuse seaduse § 13 muudeti seoses naturalisatsiooni korras kodakondsusesse astumise ja kodakondsuse tunnistuse väljaandmisega.

1937 (5. veebruar). Sõjaväeteenistuse seadus (RT 1937, 15, 116) (ainult kodakondsuse seaduse muutmist puudutav osa). Jõustus 1. aprillil 1937 ja see osa kaotas kehtivuse 1. juulil 1938. Ümberkirjutus. Kodakondsuse seaduse § 20 muudeti seoses sõjaväeteenistusega.

Seotud aktid ja dokumendid

1922 (25. november). Juhtnöörid kodakondsuse seaduse kohta (RT 1922, 148/149, lk. 727). Välja antud siseministri poolt kodakondsuse seaduse § 23 alusel. Ümberkirjutus. Juhised ja täpsustused kodakondsuse seaduse rakendamiseks.

ABIELU SEADUS (1922)

1922 (27. oktoober). Abielu seadus (RT 1922, 138, 88). Jõustus 1. mail 1923. Ümberkirjutus.

RAHVUSSE KUULUVUSE ALUSTE MÄÄRAMISE SEADUS (1934)

1934 (29. oktoober). Rahvusse kuuluvuse aluste määramise seadus (RT 1934, 93, 745). Jõustus 2. novembril 1934. Ümberkirjutus. Seadus eesti rahvusse (samuti Eestis elavate vähemusrahvuste hulka) kuulumise määratlemise kohta.

Seotud aktid ja dokumendid

1935 (28. veebruar). Rahvusse kuuluvuse määrus vähemusrahvuse enamusega valdades (RT 1935, 21, 196). Antud siseministri poolt. Jõustus 8. märtsil 1935 ja kaotas kehtivuse 12. novembril 1935. Ümberkirjutus. Rahvusse kuuluvuse aluste määramise seadust täpsustav määrus, milles on loetletud Eesti vallad, kus elanike enamus kuulub (vene või rootsi) vähemusrahvusse.

1935 (6. november). Rahvusse kuuluvuse määrus vähemusrahvuse enamusega valdades (RT 1935, 96, 789). Antud siseministri poolt. Jõustus 12. novembril 1935. Ümberkirjutus. Rahvusse kuuluvuse aluste määramise seadust täpsustav määrus, milles on loetletud Eesti vallad, kus elanike enamus kuulub (vene või rootsi) vähemusrahvusse.

KODAKONDSUSE SEADUS (1938)

1938 (11. aprill). Kodakondsuse seadus (RT 1938, 39, 357). Jõustus 1. juulil 1938; taasrakendati 26. veebruaril 1992 redaktsioonis, mis kehtis 16. juunil 1940. Ümberkirjutus. See seadus asendas 1922. aasta kodakondsuse seaduse.

Muutvad aktid

1938 (19. aprill). Maakonnaseadusega (RT 1938, 43, 405 XVI), mis jõustus 1. mail 1938, muudeti kõiki seadusi (sh. kodakondsuse seadust) nii, et „maavalitsuse esimehe” asemel tuli lugeda „maavanem”.

1939 (11. detsember). Kodakondsuse seaduse muutmise seadus (RT 1939, 114, 882). Jõustus 19. detsembril 1938. Ümberkirjutus. Riigikogu muutis kodakondsuse seaduse § 2 seoses naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmisega ning tunnistas kehtetuks § 4 punkti 7 ning 4. peatüki.

Kodakondsuse seaduse kohaldatav redaktsioon muutus ka kodakondsuse seaduse (taas)rakendamise otsusega 26. veebruaril 1992.

1993 (23. märts). Kodakondsuse seaduse muutmise seadus (RT 1993, 17, 272). Ümberkirjutus. Riigikogu muutis kodakondsuse seaduse § 3 ja tunnistas kehtetuks § 5; samuti muutis kodakondsuse seaduse (taas)rakendamise otsuse punkti 2.

1938. aasta kodakondsuse seadus kaotas kehtivuse 1. aprillil 1995, mil jõustus uus kodakondsuse seadus.

Seotud aktid ja dokumendid

1938 (19. november). Kodakondsuse seaduse teostamise määrus (RT 1938, 97, 837). Antud Vabariigi Valitsuse poolt. Jõustus 29. novembril 1938. Ümberkirjutus. Kodakondsuse seaduse rakendamiseks juhiseid andev määrus, milles on täpsustatud naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsusse astumise, Eesti kodakondsusest vabastamise, Eesti kodakondsusest väljaheitmise ja Eesti kodakondsusse tagasiastumise tingimusi.

1991 (6. november). Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Eesti Vabariigi kodakondsuse kohta (RT 1991, 39, 476). Ümberkirjutus. Ülemnõukogu otsustas taasrakendada 1938. aasta kodakondsuse seaduse ja tegi Vabariigi Valitsusele ülesandeks koostada asjakohane rakendamisseaduse eelnõu.

1991 (21. november). Eesti Vabariigi Ülemnõukogu presiidiumi otsus Eesti Vabariigi kodanikele isikutunnistuste väljaandmise korraldamise kohta (RT 1991, 42, 508). Ümberkirjutus. Ülemnõukogu presiidium tegi Vabariigi Valitsusele ülesandeks võtta Eesti Vabariigi kodanikele isikutunnistuste väljaandmine oma pädevusse ning tunnustada Eesti Vabariigi kodakondsust tõendava dokumendina Eesti riigiorganite väljaantavat isikutunnistust.

1992 (26. veebruar). Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus kodakondsuse seaduse rakendamise kohta (RT 1992, 7, 109). Ümberkirjutus. Ülemnõukogu taasrakendas 1938. aasta kodakondsuse seaduse teatavate reservatsioonidega.

1993 (18. veebruar). Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse „Kodakondsuse seaduse rakendamise kohta” muutmise seadus (RT 1993, 13, 204). Ümberkirjutus. Riigikogu muutis kodakondsuse seaduse (taas)rakendamise otsuse punkte 6 ja 14 ning andis Vabariigi Valitsusele õiguse lahendada ingerisoomlastele kodakondsuse andmise küsimused.

RIIGIKOHTU LAHENDID SEOSES KODAKONDSUSEGA (mitteametlikud ümberkirjutused)

1922 (4. ja 29. aprill). Riigikohtu administratiivosakonna otsus nr. 36: Eesti Vabariigi Siseministeeriumi Administratiiv-asjade Peavalitsuse seletuse-pärimine Nõukogude Venemaa asutuste poolt toimetatud abiellu astumise ja abielu lahutamise aktide maksvuse kohta (1922. aasta Riigikohtu otsused. Tartu, „Õiguse” väljaanne, 1923, lk. 71). Riigikohus luges 1) Eesti Vabariigis kehtivaks kõik Nõukogude Venemaa kompetentsete asutuste poolt Nõukogude Venemaal kehtivate seaduste alusel tehtud aktid abiellu astumise kohta ning 2) Eesti Vabariigis kehetuks Nõukogude Venemaa asutuste aktid abielulahutuste kohta Eesti Vabariigi kodanike suhtes.

1923 (23. november ja 7. detsember). Riigikohtu administratiivosakonna otsus nr. 59: Adolf Pilar von Pilchau kaebus siseministri otsuse peale kaebaja Eesti Vabariigi piiridest väljasaatmise asjas (1923. aasta Riigikohtu otsused. Tartu, „Õiguse” väljaanne, 1924, lk. 119). Riigikohus otsustas, et kuigi Pilar von Pilchau vastas Maanõukogu määruse § 1 tingimustele Eesti kodakondsuse saamiseks, ei ole ta 1923. aastal, mil Maanõukogu määrus on oma kehtivuse kaotanud, Eesti Vabariigi kodanik, sest ta lahkus detsembris 1918 Eestist ja elas sestpeale välismaal endise Vene keisririigi passiga, pöördumata Eesti ametiasutuste poole Eesti passi saamiseks.

1925 (3. november). Riigikohtu administratiivosakonna otsus nr. 42: Vladimir Tšumikovi kaebus Eesti Vabariigi siseministri otsuse peale Eesti riikkondsusest väljaheitmise asjas (1925. aasta Riigikohtu otsused. Tartu, „Õiguse” väljaanne, 1925, lk. 78). Riigikohus otsustas tühistada siseministri otsuse, millega oli tühistatud siseministri varasem, 1920. aasta resolutsioon Vladimir Tšumikovi Eesti kodakondsusesse võtmise kohta. Riigikohus asus seisukohale, et siseministril ei ole õigust tühistada kodakondsusesse vastuvõtmise otsuseid, mis on juba jõustunud.

1925 (13. ja 24. november). Riigikohtu administratiivosakonna otsus nr. 47 Miron Sinderi asjas (1925. aasta Riigikohtu otsused. Tartu, „Õiguse” väljaanne, 1925, lk. 85). Riigikohus otsustas jätta muutmata alama astme kohtu otsuse, millega oli rahuldatud Miron Sinderi taotlus astuda Eesti kodakondsusesse, kuna ta vastas Maanõukogu määruse § 1 tingimustele Eesti kodakondsuse saamiseks.

Kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 634 SE Riigikogus (2018)

Algatas Reformierakond 9. mail 2018. Selle eelnõu punktis 5 tehti ettepanek lisada kodakondsuse seadusesse § 10-prim, mille kohaselt (sisuliselt) loetakse, et väljaspool tänase Venemaa piire (sh. Abhaasias ja Krimmis) Eesti kodakondsusse opteerunute järglased on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga, juhul kui nad taotlevad Eesti kodaniku isikut tõendavat dokumenti. Lisaks sellele pakuti samas eelnõus välja teised teemad: kehtestada sünnijärgsetele Eesti kodanikele (kuid mitte naturalisatsiooni teel Eesti kodakondsuse saanutele) topeltkodakondsuse õigus teatavate kindlate riikidega; samuti veel mõned kodakondsusega seotud täpsustused. Eelnõu lükati 25. septembril 2018 Riigikogus tagasi.

Seaduseelnõu 634 SE lehekülg Riigikogu veebis

Seaduseelnõu 634 SE lehekülg valitsuse veebis eelnõude infosüsteemis

Esitatud eelnõu tekst (PDF)

Eelnõu seletuskirja tekst (PDF)

Vabariigi Valitsuse arvamus (12.07.2018, PDF, alla kirjutanud Indrek Saar)

Riigikogu põhiseaduskomisjoni arutelu protokoll (11.09.2018, PDF)

Esimene lugemine Riigikogu saalis (stenogramm, 20.09.2018)

Esimese lugemise jätkamine Riigikogu saalis (stenogramm, 25.09.2018)

Riigikogu hääletuse tulemused (kes kuidas hääletas, 25.09.2018)

Kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 709 SE (2018)

Algatas Reformierakond 8. oktoobril 2018 pärast seda, kui seaduseelnõu 634 SE jäi Riigikogus vastu võtmata. Selles osas, mis puudutab optantide kodakondsust, kordab selle eelnõu punkt 5 seaduseelnõus 634 SE tehtud ettepanekut lisada kodakondsuse seadusesse § 10-prim, mille kohaselt (sisuliselt) loetakse, et väljaspool tänase Venemaa piire (sh. Abhaasias ja Krimmis) Eesti kodakondsusse opteerunute järglased on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga, juhul kui nad taotlevad Eesti kodaniku isikut tõendavat dokumenti. Lisaks on selles eelnõus välja pakutud ka teised teemad: kehtestada sünnijärgsetele Eesti kodanikele (kuid mitte naturalisatsiooni teel Eesti kodakondsuse saanutele) topeltkodakondsuse õigus teatavate kindlate riikidega; samuti veel mõned kodakondsusega seotud täpsustused.

Seaduseelnõu 709 SE lehekülg Riigikogu veebis

Seaduseelnõu 709 SE lehekülg valitsuse veebis eelnõude infosüsteemis

Esitatud eelnõu tekst (PDF)

Eelnõu seletuskirja tekst (PDF)

Vabariigi Valitsuse arvamus (19.11.2018, PDF, alla kirjutanud Andres Anvelt)

Riigikogu põhiseaduskomisjoni arutelu protokoll (03.12.2018, PDF)

Esimene lugemine Riigikogu saalis (stenogramm,13.12.2018)

Riigikogu hääletuse tulemused (kes kuidas hääletas, 13.12.2018)

Kodakondsuse seaduse § 32 muutmise seaduse eelnõu (2018)

Algatas Siseministeerium 25. oktoobril 2018 (koostajad: Ruth Annus, Koidu Mesilane, Kaspar Lepper; allkirjastas Andres Anvelt). Eelnõus on tehtud ettepanek lisada kodakondsuse seadusesse § 32 lõiked 7‑prim ja 7‑sec, milles on ette nähtud, et kui isik on ekslikult määratletud sünnijärgse Eesti kodanikuna, ei nõuta selle sünnijärgse kodakondsuse säilimiseks, et see isik oleks enne teise riigi kodakondsusest vabastatud, ning sellel isikul on alates selle eksliku otsuse tegemise päevast sünnijärgse Eesti kodaniku õigused ja kohustused.

Kodakondsuse seaduse § 32 muutmise seaduse eelnõu lehekülg valitsuse veebis eelnõude infosüsteemis

Esitatud eelnõu tekst (link failile EN_KodS.pdf)

Eelnõu seletuskirja tekst (link failile SK_KodS.pdf)

Justiitsminister Urmas Reinsalu keelduv vastus eelnõule (13.11.2018) BDOC-failina ja Justiitsministeeriumi avalikus dokumendiregistris. Lisatud 14.11.2018.