◄ Esilehele

Sidekriipsuga sõna või täpse fraasi leidmiseks kasuta jutumärke.
Failide vaatamise ja allalaadimise abi

Juriidika

MAANÕUKOGU MÄÄRUS (1918)

1918 (26. november). Maanõukogu määrus Eesti demokratlise vabariigi kodakondsuse kohta (RT 1918, 4, lk. 5). Jõustus 4. detsembril 1918 ja kaotas kehtivuse 6. novembril 1922. Ümberkirjutus. Eesti Vabariigi kodakondsuse alusdokument.

Muutvad aktid

1920 (27. august). Vabariigi Valitsuse seadus kodakondsuse seaduse § 6 täiendamise kohta (RT 1920, 137−138, 271). Ümberkirjutus. Maanõukogu määruse § 6 muudeti nii, et Vabariigi Valitsus sai õiguse võtta naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsusesse välisriigi kodanikke ka ilma nõudeta, et nad oleksid 5 aastat Eestis elanud.

Seotud aktid ja dokumendid

1919 (6. veebruar). Juhtnöörid Eesti demokratlise vabariigi kodakondsusesse vastuvõtmise kohta (siseministeeriumi ringkiri) (RT 1919, 16, lk. 123). Ümberkirjutus. Juhised ja täpsustused Maanõukogu määruse rakendamiseks.

1919 (15. november). Siseministeeriumi ringkiri kodakondsuse asjus kõigile maakonna‑ ja linnavalitsustele (RT 1919, 97−98, lk. 778). Ümberkirjutus. Juhised ja täpsustused Maanõukogu määruse rakendamiseks.

1919 (17. detsember). Seadusandliku delegatsiooni poolt vastu võetud vandevormelid (RT 1920, 5, 5). Ümberkirjutus. Eesti Vabariigi kodanikuvande tekst, mis kehtis kuni 1. juulini 1938.

1921 (10. mai). Juhtkiri meie konsulitele väljamaa passide ja passide viseerimise kohta (Rahvusarhiiv, ERA.957.11.699, lk. 1−3; Riigi Teatajas ei ilmunud). Eesti välisministeeriumi juhend konsulitele Eesti välispasside väljaandmise ja välismaalaste passide viseerimise kohta. Välisministri allkirjaga 14. mail 1921 kinnitatud dokument. Samalaadsest tekstist on Rahvusarhiivi eri säilikutes ka eelnõulaadseid versioone. Märkimisväärne on selle juhendi punkt 12, kus on viidatud, et isiku Eesti kodakondsuse kindlakstegemisel välisriigis peab muu hulgas silmas pidama ka Tartu rahulepingu XIII artiklit. Sellest nähtub välisministeeriumi seisukoht, et Tartu rahulepingu IV artikkel kehtis kodakondsuse küsimustes koostoimes Venemaa ja teiste riikide vahel sõlmitud rahulepingute nende sätetega, mis olid Eestile soodsamad kui Tartu rahulepingu omad. Selles suhtes väärivad märkimist eeskätt Läti–Vene lepingud, milles ei olnud ette nähtud Läti optantide lahkumist Venemaalt. Lisatud 11.01.2019.

1921 (16. juuni). Siseministeeriumi ringkiri maakonna- ja linnavalitsustele ja politseiülematele (RT 1921, 53/54, lk. 331). Ümberkirjutus. Siseministeerium teatab, et maakonna‑ ja linnavalitsused ei või Eestis elavaid välismaalasi ise Eesti kodanikeks tunnistada, vaid see on siseministeeriumi pädevuses.

MÄÄRUS VÄLISPASSIDE, PASSIDE VISEERIMISE JA SÕIDULUBADE VÄLJAANDMISE KOHTA (1918)

1918 (26. november). Ajutise Valitsuse määrus väljamaa passide, passide viserimise ja sõidulubade väljaandmise kohta (RT 1918, 3, lk. 10). Jõustus 30. novembril 1918 ja kaotas kehtivuse 28. jaanuaril 1921. Käsitles nii Eesti kodanike välispasse kui ka välismaalaste passe. Lisatud 11.01.2019.

Muutvad aktid

1920 (4. mai). Vabariigi Valitsuse määrus väljamaa passide viseerimise kohta (RT 1920, 71/72, lk. 561). Jõustus 15. mail 1920 ja kaotas kehtivuse 28. jaanuaril 1921. Käsitles ainult välismaalaste välispasse. Lisatud 11.01.2019.

1920 (27. august). Vabariigi Valitsuse määrus väljamaa passide viseerimise maksu kohta (RT 1920, 137/138, lk. 1090). Jõustus 6. septembril 1920. Käsitles ainult välismaalaste välispasse. Lisatud 11.01.2019.

Seotud aktid

1920 (17. veebruar). Siseministri määrus väljamaalaste Eesti vabariigist väljasaatmise kohta (RT 1920, 26/27, lk. 209). Jõustus 21. veebruaril 1920 ja kaotas kehtivuse 28. jaanuaril 1921. Puudutas ainult välismaalasi. Lisatud 11.01.2019.

1920 (5. mai). Siseministri täiendav määrus väljamaalaste passide viseerimise kohta (RT 1920, 75/76, lk. 601). Käsitles ainult välismaalaste välispasse. Kaotas kehtivuse 28. jaanuaril 1921. Lisatud 11.01.2019.

1920 (24. august). Siseministri määrus väljamaalaste interneerimise kohta (RT 1920, 133/134, lk. 1057). Jõustus 15. augustist 1920 (näib, et tagasiulatuvalt) ja kaotas kehtivuse 28. jaanuaril 1921. Puudutas ainult välismaalasi. Lisatud 11.01.2019.

TARTU RAHULEPING (1920)

1920 (2. veebruar). Tartu rahulepingu täielik tekst (RT 1920, 24/25, 94) ning täiendavad artiklid (Rahvusarhiiv, ERA.957.10.71) eesti ja vene keeles. Jõustus 30. märtsil 1920 (mil pooled vahetasid Moskvas ratifitseerimiskirjad) ja kehtib ka praegu. Ümberkirjutus.

1920 (2. veebruar). Tartu rahulepingu IV ja XIII artikkel (RT 1920, 24/25, 94) eesti, vene, prantsuse ja inglise keeles. Jõustus 30. märtsil 1920 (mil pooled vahetasid Moskvas ratifitseerimiskirjad) ja kehtib ka praegu. Ümberkirjutus. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa kodakondsusse opteerimise alustingimusi sisaldab IV artikkel. Selles artiklis ette nähtud tingimusi (sealhulgas kohustusi) ei kehtestatud kunagi ühegi siseriikliku tasandi õigusaktiga; samuti ei kehtestanud Eesti Vabariik aastatel 1920–1940 ühtegi õigus- ega haldusakti, millest oleks nähtunud sanktsioonid selles Tartu rahulepingu artiklis sätestatud kohustuste täitmata jätmise eest. XIII artikli kohaselt pidid juhul, kui mõni teine Venemaast eralduv riik sõlmib Venemaaga rahulepingu Eestist soodsamatel tingimustel, need soodsamad tingimused automaatselt laienema ka Tartu rahulepingusse. Läti–Vene lepingutes ei olnud ette nähtud optantide kohustust Venemaalt lahkuda. Seega andis Riia rahuleping Läti optantidele õiguse jääda elama Venemaale ja seda tingimust saab pidada Eesti Vabariigi seisukohast soodsamaks kui Tartu rahulepingu IV artiklit, milles oli ette nähtud, et Eesti optandid ühe aasta jooksul Venemaa piirest lahkuvad. Nii võib eeldada, et Tartu rahulepingu IV artiklisse laienesid alates 4. oktoobrist 1920 automaatselt Riia rahulepingu tingimused, mille kohaselt (ka Eesti) optandid ei olnud kohustatud Venemaalt lahkuma. Eesti Vabariigi valitsus tugines opteerimise küsimuses Tartu rahulepingu XIII artiklile näiteks 1921. aasta märgukirjas Venemaa välisasjade rahvakomissarile. Samuti on välisministeerium 1921. aasta juhendis konsulitele viidanud vajadusele pidada välisriigis Eesti kodakondsuse kindlakstegemisel silmas lisaks Tartu rahulepingu IV artiklile ka XIII artiklit. Täiendatud 25.12.2018.

Seotud aktid ja dokumendid

1920 (13. veebruar). seadus Eesti ja Venemaa vahelise rahulepingu kinnitamise kohta (RT 1920, 24/25, 94). Ümberkirjutus. Seadus, millega Eesti Vabariik ratifitseeris Tartu rahulepingu.

1920 (1. aprill). Eesti–Vene kokkulepe sõjapõgenejate küsimuse üle (eesti ja vene keeles) (Rahvusarhiiv, ERA.36.1.235, lk. 17 ja ERA.36.1.2, lk. 28). Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud kokkulepe kummagi poole sõjapõgenike ja nende vara reevakueerimise kohta. Jõustus 1. aprillil 1920. Lisatud 12.01.2019.

1920 (6. aprill). Eesti ja Nõukogude Venemaa vaheline kokkulepe Tartu rahulepingu IV artikli alusel Eesti kodakondsuse opteerimise korra kohta (vene keeles) (Rahvusarhiiv, ERA.957.11.451, lk. 1−2). Lisatud 12.01.2019.

1920 (14. aprill). Kuidas ja kellel on wõimalik Wenemaalt Eestisse pääseda. Ajalehes Tallinna Teataja ilmunud usutlus välisminister Ado Birk’iga Eesti valitsuse plaanidest seoses sellega, kuidas pantvangid, sõjavangid, sõjapõgenikud ja optandid saavad tulla Venemaalt Eestisse. Seda artiklit võib pidada Eesti valitsuse poolseks eelinfoks opteerida soovijatele. Birk annab teada peatsest kontroll-opteerimise komisjoni asutamisest, mille kaudu saab esitada opteerimistaotlusi. Muu hulgas soovitab välisminister Birk opteerida soovijatel oma majapidamises tegevust jätkata ning ka sügisel vili koristada. Samuti märgib Birk, et opteerimise sooviavaldus läheb siseministri kätte, kes teeb veel sel ajal, kui opteerida soovija on väljaspool Eestit, lõpliku otsuse, kas sooviavaldaja võetakse Eesti kodakondsusse vastu või mitte. Lisatud 12.01.2019.

1920 (11. mai). Eesti Vabariigi ja Venemaa Välisasjade Rahvakomissaraadi vaheliste läbirääkimiste memo (Rahvusarhiiv, ERA.36.1.2, lk. 10−10p). Ümberkirjutus ja skaneering. Memo käsitleb Eesti ja Venemaa vahel kokku lepitud täpsustusi seoses opteerimise korraga. Lisatud 14.01.2019.

1920 (30. mai). Eesti välisministeeriumi juriskonsuldi Roman Eliaseri ettekanne välisministrile küsimuses, „mis momendist peale hakkavad Venemaal elavate Eesti soost isikute Eesti kodaniku õigused maksma, kui need isikud Eesti kodakondsust opteerivad”, koos Eesti välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja Hellati kaaskirjaga Moskva Kontroll-Opteerimise Komisjonile (Rahvusarhiiv, ERA.957.11.451, lk. 38−39p; sama ettekanne on ilma kaaskirjata leitav ka ERA.36.1.2, lk. 18−18p). Algdokument digiteeritud tekstiga. Eliaseri ettekandest nähtub, kuidas opteerimist tol ajal mõisteti (muu hulgas arusaam, et optandid peavad seniselt territooriumilt välja sõitma – teisele territooriumile sissesõitmist ei ole mainitud). Eliaser asus seisukohale, et Venemaal elavatel optantidel on Eesti kodaniku õigused sünnist saadik või vähemalt alates sellest, kui Eesti kodakondsus üldse tekkis. Kaaskirjast nähtub ka välisministri resolutsioon, mille kohaselt Eliaseri ettekanne saadeti opteerimiskomisjonile silmaspidamiseks ja „terminseadusliseks, mis opteerijatele kõige kasulikum”. Jurist ja õigusteadlane Roman Eliaser (hiljem eestistatult Rein Eliaser) kuulus ka ise Tartu rahulepingu Eesti delegatsiooni koosseisu.

1920. Juhatuskiri Eesti kodakondsusse astumise kohta (Rahvusarhiiv, ERA.36.1.1, lk. 68). Ümberkirjutus. Dateerimata dokument, mis sisaldab Tartu rahulepingu alusel Eesti kodakondsusse opteerimise juhiseid. Arvatavasti koostatud millalgi aprillist oktoobrini 1920. Riigi Teatajas ei ilmunud.

1920 (13. august). Siseministeeriumi teadaanne kodakondsuse opteerimise asjus. Ajalehes Tallinna Teataja ilmunud ETA teadaanne, milles Eesti siseministeerium selgitas Eesti kodakondsuse opteerimise korda. Seda võib pidada ametlikuks teadaandeks opteerida soovijatele. Muu hulgas märkis siseministeerium, et kontroll-opteerimise komisjonil „on siseministeeriumi poolt wolitus otsekohe omal wõimul kogutud teadete põhjal, ära otsustada kodakondsusse wastuwõtmise küsimust nende isikute kohta, kelle üle kahtlust ei ole, et nad rahulepingu tingimistele wastawad ja Eestile kahjulikud ei ole”. Teiste opteeruda soovijate taotlused tuli saata siseministeeriumisse otsustamiseks. Siseministeerium saatis nende isikute kohta kontroll-opteerimise komisjonile enda otsused. Lisatud 12.01.2019.

1920 (23. oktoober). Musta mere kubermangu Sotši Eesti Komitee abiesimehe Peeter Litteri kiri Moskva Kontroll-Opteerimise Komisjonile Sotši maakonna optantide küsimuses ning Peeter Litterile antud volitus (Rahvusarhiiv, ERA.36.1.23, lk. 445−446p). Ümberkirjutus ja algdokumendid. Litteri kiri puudutas nii Venemaal kui ka tollal Gruusia DV territooriumil Abhaasia lääneosas Salme ja Sulevi külades ning Jermolovskis (Konnalinnas) elanud eestlasi. Litter palus volitada teda [endises] Musta mere kubermangus [kuhu olid varem kuulunud ka Abhaasia lääneosa eesti külad] eestlaste opteerimise asjaajajaks ning Moskva KOK esimees Kartau andis 28. oktoobril 1920 talle sellekohase volituse. Lisatud 12.01.2019.

1920 (6. november). Moskva Kontroll-Opteerimise Komisjoni esimehe kiri Sotši Eesti Komiteele (Rahvusarhiiv, ERA.36.1.23, lk. 453−453p). Algdokument, digiteeritud tekst. Moskva KOK teatab, et on saanud kätte Gruusia territooriumil Abhaasias Moskva rahulepinguga moodustatud neutraaltsooni Salme ja Sulevi asunduste eestlaste opteerimistoimikud, mis olid vormistatud seal lähedal asunud Sotši Eesti Komitee kaudu ja mille toimetas Moskvasse Peeter Litter, kes sai Moskva KOK‑lt sellekohase volituse. Kuna need asundused olid neutraaltsoonis [ja Gruusia territooriumil], ei saanud sealseid asunikke harilikus korras Eesti kodakondsusse vastu võtta. Moskva KOK teatas, et püüab küsimust lahendada läbirääkimistes Eesti välisministeeriumiga. Sellest kirjast nähtub, et Salme ja Sulevi optantidele Abhaasias anti Eesti kodakondsus ilmselt teistsuguses korras kui Venemaa optantidele. Lisatud 24.10.2018.

1920 (19. november). Tartu rahulepingu alusel moodustatud Eesti–Vene Segakomisjoni Eesti delegatsiooni esimehe Peeter Reisiku kiri Eesti välisministrile (Rahvusarhiiv, ERA.957.11.451, lk. 73-73p). Algdokument, digiteeritud tekst. Reisik annab teada, et paljud optandid ei saa mõjuvatel põhjustel üheaastase tähtaja jooksul Venemaalt lahkuda, ning peab vajalikuks opteerimise tähtaja pikendamist ning Eesti kodakondsuse opteerinud isikutele õiguse andmist elada välismaalasena selle riigi piirides, kus nad enne opteerimist elasid. Lisatud 24.10.2018.

1921 (jaanuar–veebruar). Välisministeeriumi ja Moskva Kontroll-Opteerimise Komisjoni kirjavahetus Gruusia ja Venemaa vahelise neutraaltsooni (Salme, Sulevi, Konnalinn) eestlaste opteerimise kohta (Rahvusarhiiv, ERA.957.11.896, lk. 139 ja 140). Välisministeeriumi poliitilise osakonna 11. jaanuari 1921. aasta kiri Moskva Kontroll-Opteerimise Komisjonile: välisministeerium teatab, et saadab Gruusia ja Venemaa vahel olevas neutraaltsoonis asuvate [s.o. Salme, Sulevi ja Konnalinna] eestlaste legitimeerimiseks [3?]00 passi ja palub need Moskva kaudu välja jagada. Moskva KOK vastab välisministeeriumile 15. veebruaril 1921, et nimetatud neutraaltsoon on peaaegu likvideeritud seetõttu, et suurem osa sellest läks Gruusia alla. Moskva rahulepingu kohaselt kulges Vene–Gruusia piir alates 7. maist 1920 mööda Psou jõge ja Gruusia ala jäi Psou jõest ida poole, kus asusid ka Abhaasia eesti asundused. Moskva KOK näib asuvat selles kirjas seisukohale, et Gruusia territoorium ei ole enam tema tegevusalas ja seetõttu saab ta opteerida ainult „ülejäänud eestlasi” (s.o. neid, kes ei ela Gruusia territooriumil). Siiski said endise neutraaltsooni eestlased oma kodakondsusdokumendid kevadel 1921 lõpuks kätte Moskva KOK kaudu. Põhjus võis olla selles, et pärast punavägede sissetungi oli Eesti konsul Gruusias Sergei Paul Thbilisis nii Eestist kui ka Moskvast ära lõigatud. Sellegipoolest võib tekkida küsimus, kas neutraaltsoonis elanud Abhaasia eestlased (kui isikud, kes ei olnud kodakondsuse taotlemise ega saamise ajal Nõukogude Venemaa elanikud, vaid elasid Gruusia territooriumil) opteeriti Eesti kodakondsusse tegelikult Tartu rahulepingu või hoopis Maanõukogu määruse alusel.

1921 (16. aprill). Eesti siseministeeriumi kiri Eesti välisministeeriumile (Rahvusarhiiv, ERA.33.1.2, lk. 53). Ümberkirjutus. Siseministeerium täpsustab, milliste isikute opteerimistaotlused tuleb tagasi lükata. Tartu rahulepingu IV artikli kohaselt oli tal õigus seda määrata.

1921 (juuni – juuli). Moskva Kontroll-Opteerimise Komisjoni juures eesti asunike esindajana tegutsenud Moskva Asunikkude Komisjoni märgukiri Eesti välisministrile opteerumise ja optantide kodakondsuse küsimuses ning välisministri ja välisministeeriumi vastused sellele märgukirjale (Rahvusarhiiv, ERA.957.11.576, lk. 42−45 ja 55 ning ERA.36.1.40, kaader 178). Muu hulgas viitasid asunikud sellele, et paljudel põllumajandusega tegelevatel optantidel ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik ühe aasta jooksul Venemaalt välja sõita ja ka Vene riik näib selleks takistusi tegevat. Samuti palusid optandid ministrilt sõnaselgelt vastust küsimusele, kas need optandid, kellel ei ole võimalusi ühe aasta jooksul Venemaa piiridest lahkuda, „jääwad edasi Eesti wõi Wene alamaks”. Välisminister Ants Piip vastas optantide esindajatele 12. juulil 1921, et „Vabariigi valitsus ei tee põhimõttelikult oma kodanikkudele takistusi väljamaal viibimiseks eraldi ka põllutööga tegemist tehes” (andes seega mõista, et Eesti optandid jäävad edasi Eesti kodanikeks välismaal). Samas arhiivisäilikus on käsikirjalisel kujul (võimalik, et mustandina) välisministeeriumi pikem vastus, kus on muu hulgas märgitud, et „Välisministeeriumi vaatekohalt ei kaota Eesti optantid sellega mitte oma Eesti kodakondsust, kui nad aasta jooksul pärast opteerimist Eestisse ei ole sõitnud”. Säilik on välisministeeriumi arhiivifondis ja ilmselt seetõttu ei ole selles ka ametlikku (allkirjaga) teele läinud vastust. Lisatud 11.01.2019.

1921 (sügis). Eesti Vabariigi valitsuse märgukiri Nõukogude Vene välisasjade rahvakomissarile Tartu rahulepingu mittetäitmise kohta opteerimise jm. küsimustes (Rahvusarhiiv, ERA.957.5.53). Ümberkirjutus, prantsuse keeles. Ants Piibu allkirjaga dokumendis heidetakse Nõukogude Venemaale ette jämedaid Tartu rahulepingu rikkumisi eeskätt seoses opteerimise takistamise ja pidurdamisega. Muu hulgas märgib Ants Piip, et Venemaa on püüdnud lõplikult Eesti kodakondsusse opteeritud optantidelt Eesti kodakondsust ära võtta (Il y a des cas où le Gouvernement Russe a jugé opportun de retirer la citoyenneté esthonienne aux personnes qui ont déjà opté finalement la citoyenneté esthonienne). Samuti mainib Piip Eesti optantide tapmist Põhja-Kaukaasias Eesti-Haginski asunduses (dans plusieurs lieux les optants ont été […] même tués, comme pour exemple dans la colonie de Haginskaja en Caucase) ning viitab Krimmi Eesti konsuli Jaan Timse arreteerimisele põhjusel, et ta opteeris Krimmis Eesti kodanikke, ja Timse surma põhjustamisele Moskva vanglas. Samuti tõendab see märgukiri, et Eesti Vabariigi valitsus tugines opteerimise küsimuses ka tegelikult ja otsesõnaliselt Tartu rahulepingu XIII artiklile, s.t. eeldas, et Tartu rahulepingu sätetesse inkorporeeruvad Venemaa ja teiste riikide (nt. Läti või Poola) vahel sõlmitud lepingute tingimused, kui need on Eestile soodsamad kui Tartu rahulepingu omad. Lisatud 10.01.2019.

1921…1922. Eesti Vabariigi kodakondsuse tunnistuste näidised (Rahvusarhiiv, ERA.28.1.150 lk. 329, 329p, 447 ja 447p). Algdokumendid. Tartu rahulepingu alusel Eesti kodanikuks opteeritud isikutele andis asjaomane opteerimiskomisjon välja kodakondsuse tunnistused, millel oli muu hulgas tekst, et tunnistuse saaja on tunnistatud Eesti Vabariigi kodanikuks Eesti–Vene rahulepingu art. IV põhjal, ja omab kõik õigused ja eesõigused, mis on tähendatud rahulepingus ette nähtud. Tunnistus maksab sissesõidu loana Eesti Vabariigi piiridesse.

1921…1922. Eesti Vabariigi kodakondsuse tunnistuse kontsude näidised (Rahvusarhiiv, ERA.36.2.22407, kaader 13, ja ERA.33.2.8492, kaader 175). Algdokumendid. Tartu rahulepingu alusel Eesti kodanikuks opteeritud isikutele andis asjaomane opteerimiskomisjon välja kodakondsuse tunnistused, mille ärarebitavad osad (kontsud) jäid Eesti Vabariigile ja on praegu hoiul Rahvusarhiivis. Kodakondsuse tunnistuse kontsul oli muu hulgas tekst: Kodakondsusse vastu võetud.

1922 (11. jaanuar). Siberi Kontroll-Opteerimise Komisjoni evakueerimise osakonna juhataja juhatuskiri nr. 2 Eesti optantide evakueerimise kohta (Rahvusarhiiv, ERA.33.1.2, lk. 234). Ümberkirjutus. See juhend kehtis arvatavasti ainult Siberis, kuid annab üldisemalt aimu sellest, milline oli optantide Vene piiridest väljumise kord.

1921…1922. Moskva Kontroll-Opteerimise Komisjoni kirjad Eesti välisministrile ja siseministrile (Rahvusarhiiv, ERA.14.1.678, lk. 15−16, ja ERA.14.1.812, lk. 92−92p). Ümberkirjutus ja algdokumendid. Need kirjad aitavad mõista siseminister Einbundi 8. septembri 1922. aasta otsuse tagamaid (Einbundi otsust sisaldavas kirjas on otseselt viidatud Moskva KOK 26. augusti 1922. aasta kirjale nr. 102). Kahes kirjas paluvad Moskva KOK esimehe kohusetäitjad Aleksander Tammann ja Jüri Sassian Eesti Vabariigi valitsusel täpsemalt määratleda Venemaale jäänud Eesti optantide kodakondsuse staatus ning annavad ühtlasi mõista, et vägagi soovitav oleks jätta nad Eesti riigi huvides ja majanduslikel kaalutlustel Eesti kodakondsusse ka siis, kui nad pärast Venemaalt lahkumise tähtaja möödumist Venemaal edasi elavad. Teisele kirjale on peale kirjutatud arvatavasti siseministri resolutsioon, mis näib vastavat siseministri 8. septembri 1922. aasta kirja sisule. See näib andvat alust arvata, et siseministri otsus lugeda Venemaale jäänud optandid Eesti kodakondsuses olevateks oli eesmärgipärane ja üldine ning ajendatud muu hulgas Moskva Kontroll-Opteerimise Komisjoni soovitustest.

1922 (8. september). Eesti Vabariigi siseminister Karl Einbundi kiri Eesti välisministrile ja Eesti saadikule Moskvas (Rahvusarhiiv, ERA.14.1.812, lk. 91). Algdokument digiteeritud tekstiga. Siseminister Einbund teatab, et Tartu rahulepingu järgi loeb siseministeerium Venemaale jäänud optandid, kes ei ole ettenähtud tähtaja (1 aasta) jooksul Venemaalt ära sõitnud, Eesti kodakondsuses olevateks.

1932 (jaanuar – veebruar). Eesti välisministeeriumi salajased kirjad Eesti Vabariigi saatkonnale Moskvas optantide vara ja opteerimise küsimuses (Rahvusarhiiv, Välisministeeriumi fond, ERA.957.13.532, lk. 210−212). Välisministeerium jõudis järeldusele, et optantide kahjutasunõuetele seoses nende Venemaale jäänud varaga (mis pidi Tartu rahulepingu IV artikli kohaselt kuuluma nendele) „tuleb edaspidi vastata, et neid nõudmisi ei saa põhimõtteliste lahkuminekute tõttu Eesti ja [Nõukogude] Liidu rahulepingu tõlgitsustes praegu lahendusele võtta”. Väärib märkimist, et kõrgetasemeline Eesti välisministeeriumi komisjon (Hellat, Laretei, Möllerson, Haman, Hõbemägi) asus 12. veebruaril 1932 seisukohale, et „Eesti kodaniku õigused said optandid sellest silmapilgust millal nende opteerimise toiming lõpule viidi”. Opteerimise toimingu lõpuleviimise ajaks aga oli välisministeerium varem nt. enda 1921. aasta prantsuskeelses märgukirjas Vene Välisasjade Rahvakomissariaadile lugenud hetke, mil optant oli veel Venemaal, kasutades veel Venemaal viibivate optantide kohta sõnastust „personnes qui ont déjà opté finalement la citoyenneté esthonienne” (sama märgukirja eestikeelses mustandis: „juba lõpulikult Eesti kodakondsust opteerinud isik”). Lisatud 12.01.2019.

1932 (27. jaanuar). Eesti saadiku Moskvas Julius Seljamaa kiri Eesti välisministeeriumile (Rahvusarhiiv, ERA.957.9.117). Seljamaa teatab, et on tekkinud võimalus nõuda NSV Liidult seal elavate optantide Eesti kodakondsuse tunnustamist ning anda neile Eesti välispassid. Eesti saatkond Moskvas on esitanud NSV Liidule noodi, jättes endale õiguse astuda välja Venemaal elavate optantide (Eesti kodanike) huvides. Ühtlasi palub Seljamaa välisministeeriumil teatada, kas Eesti passid tuleb välja anda kõikidele optantidele, kellel on opteerimistunnistused alles, või kaaluda iga üksikjuhtumit eraldi. Lisatud 24.10.2018.

1935. Viide ajalehtede rubriigile (ei ole juriidiline materjal): Perekond Pirtsi naasmine Siberist Eesti ajakirjanduses omal ajal kõlapinda tekitanud näitena „hiliste” Venemaa optantide jõudmisest Eestisse. Intervjuud. Kirjeldused.

1936. Eesti Moskva saatkonna salajane memorandum Venemaale jäänud Eesti optantide küsimuse likvideerimise asjus koos kaaskirjadega ning seisukohad Eesti siseministeeriumilt ja põllutööministeeriumilt (Rahvusarhiiv, ERA.957.14.353). Arhiividokument, tekst digiteeritud. Eesti Moskva saatkond kirjeldab põhjalikult Eesti optantide kodakondsuse senist staatust ja märgib, et nii siseministeerium kui ka Eesti saatkond on järjepidevalt lugenud Venemaale jäänud optandid Eesti kodanikeks ning püüdnud neid võimalust mööda Eestisse aidata. Saatkonna töökoormus on seetõttu väga suur ning Venemaa võimud on teinud suuri takistusi. Seetõttu teeb saatkond välisministeeriumile ettepaneku sõlmida NSV Liiduga Tartu rahulepingu salaprotokoll optantide küsimuse lahendamiseks: võimaldada näiteks ühe aasta jooksul nendel Eesti optantidel, kes seda soovivad ja ei ole seni saanud (saatkond pakub välja, et Venemaalt väljasõitjaid võiks olla tuhat perekonda või rohkemgi), lihtsustatud korras Eestisse tulla, seejärel aga opteerimist käsitlev Tartu rahulepingu IV artikkel sulgeda. Kirjeldatud salaprotokolli sõlmimise kohta siiski seni andmed puuduvad; optante jõudis Eesti Moskva saatkonna abiga Venemaalt Eestisse veel ka augustis 1939. Lisatud 24.10.2018.

MOSKVA RAHULEPING GRUUSIA JA VENEMAA VAHEL (1920)

1920 (7. mai). Gruusia ja Venemaa vahel sõlmitud Moskva rahulepingu täielik venekeelne tekst koos lisakokkuleppega (teksti allikas: Сборник действующих договоров, соглашений и конвенций, заключенных Р.С.Ф.С.Р. с иностранными государствами. Выпуск I. Действующие договоры, соглашения и конвенции, вступившие в силу по I‑го января 1921 года. Издание второе. Петербург, Государственное Издательство, 1922.) Moskva leping jõustus 7. mail 1920. Selle lepingu tulemusel jäid kõik Abhaasia eesti asundused alates samast kuupäevast Gruusia piiridesse. Sealhulgas jäid Psou jõest veidi idas asuvad Salme, Sulevi, Troitski ja Konnalinn (Gruusia territooriumi piirides) demilitariseeritud neutraaltsooni, mis oli Moskva lepinguga ette nähtud kuni 1. jaanuarini 1922. Moskva rahuleping andis muu hulgas mitte-Gruusia soost isikutele, kes elavad Gruusia territooriumil, õiguse opteeruda ühe aasta jooksul Venemaa kodakondsusse. Rahulepingu täisteksti aitas hankida Andrew Andersen, aitäh!

Täpsemat infot Moskva rahulepingu, Abhaasia ja Gruusia piiride muutumise, tolleaegse poliitilise olukorra jms. kohta pakub nt. Andrew Andersen. Georgia and the International Treaties of 1918–1921. Asteroid Publishing Inc., 2018.

1920 (7. mai). Moskva rahulepingu mitteametlik tõlge eesti keelde (ainult Abhaasia ja Gruusia eestlaste küsimuses olulised osad). Tõlke autor: Andres Aule.

LÄTI JA VENEMAA VAHELISED LEPINGUD (1920–1921)

Aastatel 1920–1921 sõlmisid Läti ja Venemaa omavahel mitu rahvusvahelist lepingut, mis muu hulgas reguleerisid Läti ja Vene kodakondsuse opteerimisega seotud küsimusi. Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingu XIII artikli kohaselt pidid juhul, kui mõni teine Venemaast eralduv riik sõlmib Venemaaga rahulepingu Eestist soodsamatel tingimustel, need soodsamad tingimused automaatselt laienema ka Tartu rahulepingusse. Läti–Vene lepingutes ei olnud ette nähtud optantide kohustust Venemaalt lahkuda. Kuna seda tingimust saab pidada Eesti seisukohast soodsamaks kui Tartu rahulepingu IV artiklit (kus oli ette nähtud optantide kohustus ühe aasta jooksul Venemaalt lahkuda), võib eeldada, et Tartu rahulepingu IV artiklisse laienesid alates 4. oktoobrist 1920 automaatselt Riia rahulepingu tingimused, mille kohaselt (ka Eesti) optandid ei olnud kohustatud Venemaalt lahkuma.

1920 (12. juuni). Läti ja Venemaa vaheline leping sõjapõgenike repatrieerimise kohta (vene keeles). Teksti allikas: Собрание узаконений и распоряжений правительства за 1920 г., Управление делами Совнаркома СССР, М. 1943. lk. 389−392. Jõustus 12. juunil 1920 ja kaotas kehtivuse 23. juunil 1922, mil jõustus 1921. aasta Läti–Vene kodakondsuslepingu kolmas osa. Lisatud 28.12.2018.

1920 (11. august). Läti ja Venemaa vahel sõlmitud Riia rahulepingu täielik venekeelne tekst ja tõlge inglise keelde Tekstide allikas: Société des Nations – Recueil des Traités, II, nr  3, 1920, lk. 196. Riia leping ratifitseeriti ja jõustus 4. oktoobril 1920. Opteerimist käsitlevad lepingu artiklid 8 ja 9. Lisatud 28.12.2018.

1920 (11. august). Läti ja Venemaa vahel sõlmitud Riia rahulepingu artiklite 8 ja 9 mitteametlik tõlge eesti keelde (opteerimist käsitlevad artiklid). Tõlke autor: Andres Aule. Lisatud 28.12.2018.

1921 (22. juuli ja 6. november). Läti ja Venemaa vahel sõlmitud kolmeosaline leping Läti kodanike opteerumise, repatrieerumise ja nende vara väljaveo ning likvideerimise kohta (venekeelne tekst ja tõlge inglise keelde). Tekstide allikas: Société des Nations – Recueil des Traités, XVII, 1923, lk. 252. Lepingu I osa kirjutati alla 22. juulil 1921 ja jõustus 2. augustil 1921. Lepingu II ja III osa kirjutati alla 6. novembril 1921 ning jõustusid 23. juunil 1922. III osa jõustudes kaotas kehtivuse Läti–Vene leping sõjapõgenike repatrieerimise kohta. Lisatud 28.12.2018.

EESTI KAUG-IDA KONSULAADI OPTEERIMISPRAKTIKA (1920−1923)

Aprillist 1920 kuni novembrini 1922 eksisteeris Venemaa ala Kaug-Ida piirkonnas iseseisev Kaug-Ida Vabariik (vn. k. Дальневосточная Республика). Juba 13. detsembril 1919 oli Eesti Vabariigi Londoni saatkond nimetanud Eesti esindajaks Vladivostokis sealse kohaliku eestlaste esindaja dr. Hans Lohk’i, kes astus ametisse 22. detsembril 1919 ja kellest sai edaspidi, alates u. aprillist 1920 Eesti chargé d’affaires Kaug-Ida Vabariigis, hiljem konsul, samuti Soome Vabariigi asekonsul. Eesti esindus Kaug-Ida Vabariigis (Vladivostokis) võttis (sealhulgas ka oma Hiina esindajate või konsulaaragentide kaudu) Eesti Vabariigi loal isikuid, eeskätt kohalikke eestlasi Eesti kodakondsusse ning andis neile välja Eesti Vabariigi passe. Nagu nähtub arhiivitoimikutest, ei olnud selle tegevuse aluseks ilmselt Tartu rahuleping. Eesti esindus Vladivostokis likvideeriti kevadel 1923 ja konsul Lohk jõudis Eestisse sama aasta juunis. Hiinasse Harbini linna jäi veel tegutsema konsulaaragent Johannes Sütt, kelle volitused lõpetas Eesti välisministeerium sügisel 1923.

1920 (6. aprill). Eesti Vabariigi Londoni saatkonna kiri Eesti Vabariigi esindajale Hans Lohk’ile Vladivostokis (Rahvusarhiiv, ERA.43.1.1, lk. 49−52). Londoni saatkond märgib, et Hans Lohk ja professor Kaelas on määratud Eesti Vabariigi chargé d’affaires’ideks, ning muu hulgas viitab seoses isikute Eesti Vabariigi kodakondsusse vastuvõtmisega Maanõukogu määrusele ja seda muutnud õigusaktidele. Lisatud 29.10.2018.

1921. Teateleht Eesti Vabariigi kodaniku passi saamiseks (näidis) (Rahvusarhiiv, ERA.43.1.50, lk. 57). Sellise taotlusblanketi täitis 1896. aastal Eestist välja rännanud optant 1921. aasta jaanuaris Kaug-Ida Vabariigis Eesti Vabariigi kodaniku passi saamiseks. Lisatud 29.10.2018.

1921 (juuli). Vladivostokis Eesti kodakondsuse saanute nimekiri (ilmselt osaline) (link digiteeritud dokumendile Rahvusarhiivi veebis – vaatamiseks on vaja registreeruda Rahvusarhiivi veebi kasutajaks). Eesti kodanike nimekiri, kellele andis Eesti Vabariigi esindaja Kaug-Ida Vabariigis Vladivostokis ajavahemikus 1. augustist 1920 kuni 5. juulini 1921 välja Eesti kodaniku passid (Rahvusarhiiv, ERA.43.1.55, lk. 80 jj.). Lisatud 29.10.2018.

1921 (23. august). Eesti Vabariigi esindaja Vladivostokis Hans Lohk’i kiri Eesti Vabariigi esindaja volinikele Kaug-Ida Vabariigis ja Hiinas (Rahvusarhiiv, ERA.43.1.1, lk. 103). Hans Lohk saadab Eesti kodakondsusse astujate vande teksti ja kodanikuvande võtmise korra ning palub täidetud vandelehed endale tagasi saata. Lisatud 29.10.2018.

1923 (oktoober–detsember). Kaug-Ida Vabariigis välja antud Eesti passide hilisema tunnustamise kohta vt. siin allpool.

EESTI THBILISI KONSULAADI JA SISEMINISTEERIUMI OPTEERIMISPRAKTIKA (1920−1922)

Eesti Vabariigi diplomaatiline esindus (konsulaat) Gruusias Thbilisis alustas normaalset tööd 1. detsembril 1920 konsul Sergei Pauli isikus. Enne seda oli Johannes Kirkmann küll saanud suvel 1920 Eestist loa asuda Eesti Vabariigi esindajaks Thbilisis ja 1. septembrist 1920 alustas seal tööd ajutine Eesti konsulaaresindus, kuid sama aasta 12. oktoobril tühistati kõik Kirkmanni väljastatud dokumendid ning novembris vabastati ta ebausaldusväärsuse tõttu ametist. Oma tegevuses alates detsembrist 1920 kuni märtsini 1922 tunnistas Sergei Paul Eesti Vabariigi siseministeeriumi ja välisministeeriumi heakskiidul Eesti kodanikuks 353 Gruusia (sealhulgas Abhaasia) territooriumil elanud isikut koos peredega ning andis neile välja Eesti välispassid. Need optandid – valdavalt eestlased – võeti Eesti kodakondsusse väljaspool Tartu rahulepingut. Konsul Sergei Paul ise on 1921. aastal kirjas Eesti välisministrile viidanud „kodakondsuse seadusele” (s.t. Maanõukogu määrusele) kui eestlaste Thbilisis kodakondsusse võtmise alusele.

1920…1922. Eesti Vabariigi Thbilisi konsulaadis optantidele välja antud välispasside näidised (Rahvusarhiiv, ERA.44.1.37 kaader 76, ja Kirjandusmuuseum, F 235, m 22:11). Selliseid välispasse andis Eesti Vabariigi konsulaat Thbilisis välja Gruusia territooriumil Eesti kodanikuks opteeritud isikutele. Välispassid anti välja enamasti üheks aastaks, vajadusel pikendati neid sealsamas Thbilisis. Osa välispasse olid välja antud Eestisse sõitmiseks, osa sõnaselgelt Gruusia territooriumil kohapeal elamiseks. Välispassid anti eri aegadel välja erinevas vormis. Ühel tüüpvormil oli muu hulgas tekst: Eesti Wabariigi kodanikule tema isiku tunnistuseks, wäljamaale sõitmiseks ja seal elamiseks on see pass wäljaantud. Teisel tüüpvormil oli muu hulgas tekst: Eesti Vabariigi Valitsus palub kõiki kodanlikka ja sõjaväelisi võimusid Eesti kodanikku [passiomaniku nimi ja andmed] vabalt ja ilma takistamata läbi lasta.

1920…1922. Eesti Vabariigi Thbilisi konsulaadis opteeritud eestlaste kodanikuvande näidis (Rahvusarhiiv, ERA.44.1.52, kaadrid 5 ja 6). Niisuguse kodanikuvande andsid kõik Thbilisis Eesti kodakondsusse opteeritud isikud. Selle konkreetse kodanikuvande andsid Abhaasia eestlased 22. mail 1921 Abhaasias Suhhumi linnas, kus vaid mõni nädal hiljem, 6. juunil 1921 avati konsul Sergei Pauli korraldusel Eesti Vabariigi Thbilisi konsulaadi esindus.

1921 (26. august). Eesti konsuli Thbilisis Sergei Pauli kiri Eesti välisministeeriumile, kus ta teatab seni Thbilisi konsulaadis Eesti kodakondsusse opteeritud isikute arvu (Rahvusarhiiv, ERA.957.11.89, lk. 112). Thbilisi Eesti konsulaat oli 26. augustiks 1921 Eesti kodakondsusse opteerinud 688 isikut, kelle seast 128 isikut olid sõitnud Eestisse, 387 kodanikku elasid Abhaasias ja 112 Gruusias. Optantidele oli Thbilisi konsulaat välja andnud 366 Eesti Vabariigi välispassi (pass anti perekonnale). Lisatud 12.01.2019.

1921 (24. september) – 1922 (25. märts). Eesti ametiasutuste omavaheline kirjavahetus Eesti konsulaatidest Gruusias ja Aserbaidžaanis saadud passidega optantide läbisõidu kohta Venemaalt Eestisse. Sellest kirjavahetusest selgub, et algul lubas Venemaa Gruusiast ja Aserbaidžaanist (tollal iseseisvad riigid) Eestisse siirdujaid, kes olid saanud Eesti kodanikeks Eesti Thbilisi ja Bakuu konsulaatide kaudu, läbi kui optante. Hiljem aga asus Venemaa tegema takistusi nende isikute Eesti välispasside viseerimisel ja nõudis nende Eestisse edasisõiduks opteerimistunnistusi, mida Kaukaasia riikides välja ei antudki. Näib, et edaspidi luges Venemaa sellised isikud reisijateks, mitte optantideks – erinevalt Tartu rahulepingu alusel opteerunutest. Venemaa rõhutas 16. märtsil 1922 noodis Eesti saatkonnale, et Gruusia, Aserbaidžaan ega Armeenia ei ole Tartu rahulepinguga hõlmatud, mistõttu Tartu rahulepingust tulenevad optantide õigused Venemaal ei laiene nendele optantidele, kes elavad nimetatud kolmandate riikide territooriumil. Samuti väärib tähelepanu, et Eesti välisministeeriumi esindaja ja Moskva KOK on nimetanud Venemaalt läbi sõitvaid isikuid, kes olid saanud Gruusias ja Aserbaidžaanis Eesti konsulitelt välispassid, Eesti kodanikeks. Lisatud 10.01.2019.

1922 (18. oktoober). Eesti siseministeeriumi administratiivasjade peavalitsuse kodakondsuse osakonna kiri välisministeeriumile koos optantide nimekirjaga, kes on Eesti Vabariigi Thbilisi konsulaadis Eesti kodanikeks opteeritud ja kelle Eesti kodakondsust siseministeerium tunnustab (Rahvusarhiiv, ERA.44.1.20, lk. 92−97p). Algdokument, tekst on digiteeritud (otsitav). Selles nimekirjas kajastuvad 353 isikut (peamiselt Gruusia, sh. Abhaasia eestlased), kes said Eesti Vabariigi Thbilisi konsulaadist aastatel 1920–1922 Eesti välispassid. Mitmed loetelus nimetatud isikud jõudsid 1920. aastatel Eestisse (nagu näiteks ühiskonnategelane Samuel Sommer), paljud aga jäid Kaukaasiasse kohapeale elama (nagu näiteks Eesti Vabariigi teenistuses Suhhumi konsulaaragendina tegutsenud Jakob Mihkelson, kes mõrvati Abhaasias nõukogude võimu poolt 1937). Nimekirjas ei ole loetletud nende optantide naisi ja alaealisi lapsi, kes olid kirjas perepea passis (siiski on loetletud need abikaasad, kes reisisid üksi). Selles nimekirjas ei ole ka Moskva Kontroll-Opteerimise Komisjoni kaudu Gruusia DV territooriumil asunud Psou jõe idakalda neutraaltsoonist (Salme, Sulevi, Konnalinn, Troitski) opteeritud Abhaasia eestlasi.

1923 (oktoober–detsember). Eesti Moskva saatkonna kirjad Eesti välisministri abile ja Nõukogude Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi noot nr. 16198/IV (Rahvusarhiiv, ERA.957.12.482, 13-13p, 14-14p, 61-63p). Nendest dokumentidest nähtub, et Eesti Vabariik nõudis 1923. aasta lõpul Nõukogude Liidult Kaug-Idas, Aserbaidžaanis ja Gruusias (s.o. kolmandates riikides) optantidele Eesti konsulite poolt varem välja antud Eesti passide tunnustamist ning seega nende optantide tunnustamist NSV Liidus elavate Eesti kodanikena. Pärast läbirääkimisi andis NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaat vastuseks Eestile noodi, mille punkti в ja lisa punkti в kohaselt nõustus NSV Liit tunnustama Eesti passe, mis on välja antud kuni 5. aprillini 1923 Aserbaidžaanis Eesti konsuli Robert Puuri ja Gruusias Eesti konsuli Sergei Pauli poolt. Samuti nõustus NSV Liit tunnustama Kaug-Ida konsuli Lohk’i poolt kuni 15. novembrini 1922 välja antud Eesti passe. Lisatud 24.10.2018.

MÄÄRUS VABARIIGI PIIRES VIIBIVATE VÄLISMAALASTE ELAMISLUBADE KOHTA (1921)

1921 (18. jaanuar). Vabariigi Valitsuse määrus vabariigi piirides viibivate väljamaa alamate elamislubade kohta (RT 1921, 7, lk. 50). Jõustus 28. jaanuaril 1921 (asendas 1918. aasta määruse välispasside, passide viseerimise ja sõidulubade väljaandmise kohta) ning kaotas kehtivuse 1. jaanuaril 1922. Käsitles ainult Eesti piirides viibivate välismaalaste elamislubasid. Lisatud 11.01.2019.

Muutvad aktid

1921 (17. juuni). Vabariigi valitsuse määrus „Riigi Teatajas” nr. 7 — 1921 a. avaldatud Vabariigi piirides viibivate väljamaa alamate elamislubade määruse täiendamise kohta (RT 1921, 55, lk. 333). Jõustus 1. juulil 1921 ja kaotas kehtivuse 1. jaanuaril 1922. Lisatud 11.01.2019.

Seotud aktid

1921 (15. veebruar). Politsei peavalitsuse teadaanne vabariigi piirides peatavatele väljamaalastele elamislubade andmise korra kohta (RT 1921, 13, lk. 84). Jõustus 25. veebruaril 1921 ja kaotas kehtivuse 1. jaanuaril 1922. Lisatud 11.01.2019.

1921 (14. aprill). Siseministri määrus väljamaalastele väljamaa passide asemele antavate ajutiste isikutunnistuste kohta (RT 1921, 29, lk. 177). Jõustus 22. aprillil 1921. Käsitles ainult neid Eesti piires viibivaid välismaalasi, kellel ei olnud oma kodakondsusele vastavat passi ja kes soovisid Eesti piirest välja sõita. Lisatud 11.01.2019.

EESTI JA UKRAINA VAHELINE LEPING (1921−1923)

1921 (25. jaanuar). Eesti–Ukraina leping (RT 1922, 9/10, 6): seadus Eesti Demokraatliku Vabariigi ja Ukraina Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi vahel tehtud lepingu ja sellele lepingule juurelisatud täiendava kokkuleppe kinnitamise kohta; leping Eesti Demokraatliku Vabariigi ja Ukraina Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi vahel; kokkulepe Eesti Demokraatliku Vabariigi ja Ukraina Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi vahel kodakondsuse opteerimise korra kohta; määrus Eesti (Ukraina) kodakondsust opteerinud isikute varanduse väljaviimise kohta. Leping registreeriti Rahvasteliidus 12. juulil 1922 (nr. 295 all). Ukraina lepingut selle algses redaktsioonis ei ratifitseerinud.

1922 (27. mai). Eesti–Ukraina lepingut täiendav esimene protokoll (RT 1922, 159, 99): Eesti Demokraatliku Vabariigi ja Ukraina Sotsialistliku Nõukogude vahelist 25. nov. 1921 a. tehtud lepingut täiendava protokolli, mis samade riikide vahel 27. mail 1922 a. tehtud, kinnitamise seadus; täiendav protokoll lepingule 25. novembrist 1921 a. Eesti Demokraatliku Vabariigi ja Ukraina Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi vahel. Ukraina lepingut koos esimese seda täiendava protokolliga ei ratifitseerinud.

1923 (17. veebruar). Eesti–Ukraina lepingut täiendav teine protokoll (RT 1923, 109/110, 97): Eesti Demokraatliku Vabariigi ja Ukraina Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi vahel tehtud täiendava protokolli lepingule 25. nov. 1921 a. ja sellele täiendavale protokollile 27. maist 1922 a. Eesti ja Ukraina riikide vahel kinnitamise seadus; täiendav protokoll lepingule 25. novembrist 1921 a. Eesti Demokraatliku Vabariigi ja Ukraina Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi vahel.

Ukraina ratifitseeris lepingu koos kahe seda täiendava protokolliga 11. aprillil 1923. Eesti ratifitseeris lepingu 16. detsembril 1921; esimese täiendava protokolli 18. detsembril 1922 ja teise täiendava protokolli 4. augustil 1923. Ratifikatsiooniaktid vahetati 27. oktoobril 1923 Moskvas (Ukraina NSV oli sel ajal juba Nõukogude Liidu koosseisus).

MÄÄRUS VABARIIGI PIIRIDES VIIBIVATE VÄLISMAALASTE KOHTA (1921)

1921 (2. detsember). Vabariigi Valitsuse määrus Vabariigi piirides viibivate väljamaalaste kohta (RT 1921, 114, lk. 657). Jõustus 1. jaanuaril 1922 (asendas 1921. aasta vabariigi piires viibivate välismaalaste elamislubade kohta). Käsitles ainult Eesti piirides viibivaid välismaalasi. Lisatud 11.01.2019.

KODAKONDSUSE SEADUS (1922)

1922 (27. oktoober). Kodakondsuse seadus (RT 1922, 136, 87). Jõustus 6. novembril 1922 ja kaotas kehtivuse 1. juulil 1938. Ümberkirjutus. See seadus asendas 1918. aasta Maanõukogu määruse.

Muutvad aktid

1934 (26. oktoober). Kodakondsuse seaduse muutmise ja täiendamise seadus (RT 1934, 93, 743). Jõustus 2. novembril 1934 ja kaotas kehtivuse 1. juulil 1938. Ümberkirjutus. Kodakondsuse seadust muudeti nii, et välismaalaste vastuvõtmisel Eesti kodakondsusse võidi ära jätta nõuded ajamäära ja keele kohta, nähti ette kodakondsus Eestis sündinud alaealistele kodakondsusega isikute lastele ning nähti ette Eesti kodakondsusest väljaheitmine (milleks oli vaja Vabariigi Valitsuse otsust).

1935 (3. juuli). Kodakondsuse seaduse muutmise seadus (RT 1935, 60, 558). Jõustus 12. juulil 1935 ja kaotas kehtivuse 1. juulil 1938. Ümberkirjutus. Kodakondsuse seaduse § 13 muudeti seoses naturalisatsiooni korras kodakondsusesse astumise ja kodakondsuse tunnistuse väljaandmisega.

1937 (5. veebruar). Sõjaväeteenistuse seadus (RT 1937, 15, 116) (ainult kodakondsuse seaduse muutmist puudutav osa). Jõustus 1. aprillil 1937 ja see osa kaotas kehtivuse 1. juulil 1938. Ümberkirjutus. Kodakondsuse seaduse § 20 muudeti seoses sõjaväeteenistusega.

Seotud aktid ja dokumendid

1922 (25. november). Juhtnöörid kodakondsuse seaduse kohta (RT 1922, 148/149, lk. 727). Välja antud siseministri poolt kodakondsuse seaduse § 23 alusel. Ümberkirjutus. Juhised ja täpsustused kodakondsuse seaduse rakendamiseks.

1923 (9. veebruar). Siseministeeriumi ringkiri vallavalitsustele, politseiülematele ja politseijaoskondade ülematele (RT 1923, 25, lk. 127). Ringkiri puudutas Eesti kodakondsusse vastu võetud isikute kustutamist välismaalaste nimekirjadest ning mõningaid muid kodakondsusse vastu võetud või kodakondsuse kaotanud isikutega seotud aspekte. Lisatud 11.01.2019.

ABIELU SEADUS (1922)

1922 (27. oktoober). Abielu seadus (RT 1922, 138, 88). Jõustus 1. mail 1923. Ümberkirjutus.

RAHVUSSE KUULUVUSE ALUSTE MÄÄRAMISE SEADUS (1934)

1934 (29. oktoober). Rahvusse kuuluvuse aluste määramise seadus (RT 1934, 93, 745). Jõustus 2. novembril 1934. Ümberkirjutus. Seadus eesti rahvusse (samuti Eestis elavate vähemusrahvuste hulka) kuulumise määratlemise kohta.

Seotud aktid ja dokumendid

1935 (28. veebruar). Rahvusse kuuluvuse määrus vähemusrahvuse enamusega valdades (RT 1935, 21, 196). Antud siseministri poolt. Jõustus 8. märtsil 1935 ja kaotas kehtivuse 12. novembril 1935. Ümberkirjutus. Rahvusse kuuluvuse aluste määramise seadust täpsustav määrus, milles on loetletud Eesti vallad, kus elanike enamus kuulub (vene või rootsi) vähemusrahvusse.

1935 (6. november). Rahvusse kuuluvuse määrus vähemusrahvuse enamusega valdades (RT 1935, 96, 789). Antud siseministri poolt. Jõustus 12. novembril 1935. Ümberkirjutus. Rahvusse kuuluvuse aluste määramise seadust täpsustav määrus, milles on loetletud Eesti vallad, kus elanike enamus kuulub (vene või rootsi) vähemusrahvusse.

KODAKONDSUSE SEADUS (1938)

1938 (11. aprill). Kodakondsuse seadus (RT 1938, 39, 357). Jõustus 1. juulil 1938; taasrakendati 26. veebruaril 1992 redaktsioonis, mis kehtis 16. juunil 1940. Ümberkirjutus. See seadus asendas 1922. aasta kodakondsuse seaduse.

Muutvad aktid

1938 (19. aprill). Maakonnaseadusega (RT 1938, 43, 405 XVI), mis jõustus 1. mail 1938, muudeti kõiki seadusi (sh. kodakondsuse seadust) nii, et „maavalitsuse esimehe” asemel tuli lugeda „maavanem”.

1939 (11. detsember). Kodakondsuse seaduse muutmise seadus (RT 1939, 114, 882). Jõustus 19. detsembril 1938. Ümberkirjutus. Riigikogu muutis kodakondsuse seaduse § 2 seoses naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmisega ning tunnistas kehtetuks § 4 punkti 7 ning 4. peatüki.

Kodakondsuse seaduse kohaldatav redaktsioon muutus ka kodakondsuse seaduse (taas)rakendamise otsusega 26. veebruaril 1992.

1993 (23. märts). Kodakondsuse seaduse muutmise seadus (RT 1993, 17, 272). Ümberkirjutus. Riigikogu muutis kodakondsuse seaduse § 3 ja tunnistas kehtetuks § 5; samuti muutis kodakondsuse seaduse (taas)rakendamise otsuse punkti 2.

1938. aasta kodakondsuse seadus kaotas kehtivuse 1. aprillil 1995, mil jõustus uus kodakondsuse seadus.

Seotud aktid ja dokumendid

1938 (19. november). Kodakondsuse seaduse teostamise määrus (RT 1938, 97, 837). Antud Vabariigi Valitsuse poolt. Jõustus 29. novembril 1938. Ümberkirjutus. Kodakondsuse seaduse rakendamiseks juhiseid andev määrus, milles on täpsustatud naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsusse astumise, Eesti kodakondsusest vabastamise, Eesti kodakondsusest väljaheitmise ja Eesti kodakondsusse tagasiastumise tingimusi.

1991 (6. november). Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Eesti Vabariigi kodakondsuse kohta (RT 1991, 39, 476). Ümberkirjutus. Ülemnõukogu otsustas taasrakendada 1938. aasta kodakondsuse seaduse ja tegi Vabariigi Valitsusele ülesandeks koostada asjakohane rakendamisseaduse eelnõu.

1991 (21. november). Eesti Vabariigi Ülemnõukogu presiidiumi otsus Eesti Vabariigi kodanikele isikutunnistuste väljaandmise korraldamise kohta (RT 1991, 42, 508). Ümberkirjutus. Ülemnõukogu presiidium tegi Vabariigi Valitsusele ülesandeks võtta Eesti Vabariigi kodanikele isikutunnistuste väljaandmine oma pädevusse ning tunnustada Eesti Vabariigi kodakondsust tõendava dokumendina Eesti riigiorganite väljaantavat isikutunnistust.

1992 (26. veebruar). Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus kodakondsuse seaduse rakendamise kohta (RT 1992, 7, 109). Ümberkirjutus. Ülemnõukogu taasrakendas 1938. aasta kodakondsuse seaduse teatavate reservatsioonidega.

1993 (18. veebruar). Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse „Kodakondsuse seaduse rakendamise kohta” muutmise seadus (RT 1993, 13, 204). Ümberkirjutus. Riigikogu muutis kodakondsuse seaduse (taas)rakendamise otsuse punkte 6 ja 14 ning andis Vabariigi Valitsusele õiguse lahendada ingerisoomlastele kodakondsuse andmise küsimused.

RIIGIKOHTU AJALOOLISED LAHENDID SEOSES KODAKONDSUSEGA (mitteametlikud ümberkirjutused)

1922 (4. ja 29. aprill). Riigikohtu administratiivosakonna otsus nr. 36: Eesti Vabariigi Siseministeeriumi Administratiiv-asjade Peavalitsuse seletuse-pärimine Nõukogude Venemaa asutuste poolt toimetatud abiellu astumise ja abielu lahutamise aktide maksvuse kohta (1922. aasta Riigikohtu otsused. Tartu, „Õiguse” väljaanne, 1923, lk. 71). Riigikohus luges 1) Eesti Vabariigis kehtivaks kõik Nõukogude Venemaa kompetentsete asutuste poolt Nõukogude Venemaal kehtivate seaduste alusel tehtud aktid abiellu astumise kohta ning 2) Eesti Vabariigis kehtetuks Nõukogude Venemaa asutuste aktid abielulahutuste kohta Eesti Vabariigi kodanike suhtes.

1923 (23. november ja 7. detsember). Riigikohtu administratiivosakonna otsus nr. 59: Adolf Pilar von Pilchau kaebus siseministri otsuse peale kaebaja Eesti Vabariigi piiridest väljasaatmise asjas (1923. aasta Riigikohtu otsused. Tartu, „Õiguse” väljaanne, 1924, lk. 119). Riigikohus otsustas, et kuigi Pilar von Pilchau vastas Maanõukogu määruse § 1 tingimustele Eesti kodakondsuse saamiseks, ei ole ta 1923. aastal, mil Maanõukogu määrus on oma kehtivuse kaotanud, Eesti Vabariigi kodanik, sest ta lahkus detsembris 1918 Eestist ja elas sestpeale välismaal endise Vene keisririigi passiga, pöördumata Eesti ametiasutuste poole Eesti passi saamiseks.

1925 (3. november). Riigikohtu administratiivosakonna otsus nr. 42: Vladimir Tšumikovi kaebus Eesti Vabariigi siseministri otsuse peale Eesti riikkondsusest väljaheitmise asjas (1925. aasta Riigikohtu otsused. Tartu, „Õiguse” väljaanne, 1925, lk. 78). Riigikohus otsustas tühistada siseministri otsuse, millega oli tühistatud siseministri varasem, 1920. aasta resolutsioon Vladimir Tšumikovi Eesti kodakondsusesse võtmise kohta. Riigikohus asus seisukohale, et siseministril ei ole õigust tühistada kodakondsusesse vastuvõtmise otsuseid, mis on juba jõustunud.

1925 (13. ja 24. november). Riigikohtu administratiivosakonna otsus nr. 47 Miron Sinderi asjas (1925. aasta Riigikohtu otsused. Tartu, „Õiguse” väljaanne, 1925, lk. 85). Riigikohus otsustas jätta muutmata alama astme kohtu otsuse, millega oli rahuldatud Miron Sinderi taotlus astuda Eesti kodakondsusesse, kuna ta vastas Maanõukogu määruse § 1 tingimustele Eesti kodakondsuse saamiseks.

RIIGIKOHTU 2018. AASTA OTSUS OPTANTIDE KODAKONDSUSE KOHTA

2018 (2. märts). Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuajas 3‑16‑1810: L.P. (otselink Riigikohtu veebi). See kohtuotsus puudutas optandi järglase L.P. kassatsioonkaebust, milles L.P. palus lugeda end sünnipäraseks Eesti kodanikuks selle alusel, et ta põlvneb optandist, kuigi see optant tuli Eestisse elama alles 1940. aastatel. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Jüri Põld, Indrek Koolmeister ja Viive Ligi otsustas, et L.P. ei ole sünnipärane Eesti kodanik. Muu hulgas põhjendas kolleegium (punktis 12) oma otsust nii, et Tartu rahulepingu IV artikli kohaselt oli Eesti kodakondsuse taotlemisel kaks tingimust: Eesti kodakondsuse opteerimine ja ühe aasta jooksul „Venemaa piiridest lahkumine (Eestisse sõitmine)”, mistõttu ei lõppenud Eesti kodakondsusesse vastuvõtmine optandile kodakondsuse tunnistuse väljaandmisega. Kohus järeldas, et optandid, kes ei sõitnud [ühe aasta jooksul?] Eestisse, ei viinud Eesti kodakondsuse omandamist lõpule ning seetõttu ei ole nende järglased Eesti kodanikud. Riigikohtu otsuses esitatud argumentidest ja põhjendustest (arvukad otsesed viited Venemaale ja viidete puudumine kolmandatele riikidele) nähtub, et see otsus käsitleb üksnes Nõukogude Venemaal, kuid mitte kolmandates riikides elanud isikuid. Riigikohus ei viidanud oma otsuses Tartu rahulepingu XIII artiklile ega siseminister Karl Einbundi 8. septembri 1922. aasta otsusele lugeda Venemaale jäänud optandid Eesti kodakondsuses olevateks ega muudele ajaloolistele ja õigusmaterjalidele, mis kinnitavad Eesti valitsuse jt. ametiasutuste hilisema tegevuse kooskõla siseminister Einbundi otsusega. Samuti asus Riigikohus seisukohale, et „opteerujatele välja antud Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistusel [ei olnud] ühemõttelist viidet, et selle omanik on juba käsitatav Eesti kodanikuna” (tegelikult oli kodakondsuse tunnistusel muu hulgas sõnaselgelt kirjas, et tunnistuse saaja „on tunnistatud Eesti Vabariigi kodanikuks Eesti–Vene rahulepingu art. IV põhjal” – vt. kodakondsuse tunnistuse näidiseid ülalpool käesoleval lehel). Mõningad faktilised ja õiguslikud asjaolud, mida on kirjeldatud Tartu Ülikooli teadlaste analüüsis optantide kodakondsuse kohta, näivad rääkivat Riigikohtu otsuse vastu. Nii näiteks on Tartu Ülikooli töögrupp, kuhu kuulus peale TÜ teadlaste ka Riigikohtu töötaja, järeldanud (oma analüüsi lõpparuande leheküljel 26), et Eesti kodakondsusse opteerunutel ei lasunudki Tartu rahulepingu XIII artiklist tulenevalt pärast Läti–Vene lepingute sõlmimist Venemaalt lahkumise kohustust.

Kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 634 SE Riigikogus (2018)

Algatas Reformierakond 9. mail 2018. Selle eelnõu punktis 5 tehti ettepanek lisada kodakondsuse seadusesse § 10-prim, mille kohaselt (sisuliselt) loetakse, et väljaspool tänase Venemaa piire (sh. Abhaasias ja Krimmis) Eesti kodakondsusse opteerunute järglased on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga, juhul kui nad taotlevad Eesti kodaniku isikut tõendavat dokumenti. Lisaks sellele pakuti samas eelnõus välja teised teemad: kehtestada sünnijärgsetele Eesti kodanikele (kuid mitte naturalisatsiooni teel Eesti kodakondsuse saanutele) topeltkodakondsuse õigus teatavate kindlate riikidega; samuti veel mõned kodakondsusega seotud täpsustused. Eelnõu lükati 25. septembril 2018 Riigikogus tagasi.

Seaduseelnõu 634 SE lehekülg Riigikogu veebis

Seaduseelnõu 634 SE lehekülg valitsuse veebis eelnõude infosüsteemis

Esitatud eelnõu tekst (PDF Riigikogu veebis)

Eelnõu seletuskirja tekst (PDF Riigikogu veebis)

Vabariigi Valitsuse arvamus (12.07.2018, PDF Riigikogu veebis, alla kirjutanud Indrek Saar)

Riigikogu põhiseaduskomisjoni arutelu protokoll (11.09.2018, PDF Riigikogu veebis)

Esimene lugemine Riigikogu saalis (stenogramm Riigikogu veebis, 20.09.2018)

Esimese lugemise jätkamine Riigikogu saalis (stenogramm Riigikogu veebis, 25.09.2018)

Riigikogu hääletuse tulemused (kes kuidas hääletas, 25.09.2018, Riigikogu veebis)

Kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 709 SE (2018)

Algatas Reformierakond 8. oktoobril 2018 pärast seda, kui seaduseelnõu 634 SE jäi Riigikogus vastu võtmata. Selles osas, mis puudutab optantide kodakondsust, kordab selle eelnõu punkt 5 seaduseelnõus 634 SE tehtud ettepanekut lisada kodakondsuse seadusesse § 10-prim, mille kohaselt (sisuliselt) loetakse, et väljaspool tänase Venemaa piire (sh. Abhaasias ja Krimmis) Eesti kodakondsusse opteerunute järglased on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga, juhul kui nad taotlevad Eesti kodaniku isikut tõendavat dokumenti. Lisaks on selles eelnõus välja pakutud ka teised teemad: kehtestada sünnijärgsetele Eesti kodanikele (kuid mitte naturalisatsiooni teel Eesti kodakondsuse saanutele) topeltkodakondsuse õigus teatavate kindlate riikidega; samuti veel mõned kodakondsusega seotud täpsustused.

Seaduseelnõu 709 SE lehekülg Riigikogu veebis

Seaduseelnõu 709 SE lehekülg valitsuse veebis eelnõude infosüsteemis

Esitatud eelnõu tekst (PDF Riigikogu veebis)

Eelnõu seletuskirja tekst (PDF Riigikogu veebis)

Vabariigi Valitsuse arvamus (19.11.2018, PDF Riigikogu veebis, alla kirjutanud Andres Anvelt)

Riigikogu põhiseaduskomisjoni arutelu protokoll (03.12.2018, PDF Riigikogu veebis)

Esimene lugemine Riigikogu saalis (stenogramm Riigikogu veebis,13.12.2018)

Riigikogu hääletuse tulemused (kes kuidas hääletas, 13.12.2018, Riigikogu veebis)

Kodakondsuse seaduse § 32 muutmise seaduse eelnõu (2018)

Algatas Siseministeerium 25. oktoobril 2018 (koostajad: Ruth Annus, Koidu Mesilane, Kaspar Lepper; allkirjastas Andres Anvelt). Eelnõus on tehtud ettepanek lisada kodakondsuse seadusesse § 32 lõiked 7‑prim ja 7‑sec, milles on ette nähtud, et kui isik on ekslikult määratletud sünnijärgse Eesti kodanikuna, ei nõuta selle sünnijärgse kodakondsuse säilimiseks, et see isik oleks enne teise riigi kodakondsusest vabastatud, ning sellel isikul on alates selle eksliku otsuse tegemise päevast sünnijärgse Eesti kodaniku õigused ja kohustused.

Kodakondsuse seaduse § 32 muutmise seaduse eelnõu lehekülg valitsuse veebis eelnõude infosüsteemis

Esitatud eelnõu tekst (link failile EN_KodS.pdf valitsuse veebis)

Eelnõu seletuskirja tekst (link failile SK_KodS.pdf valitsuse veebis)

Justiitsminister Urmas Reinsalu keelduv vastus eelnõule (13.11.2018) BDOC-failina ja Justiitsministeeriumi avalikus dokumendiregistris. Lisatud 14.11.2018.

Ajaleht Postimees teatas 10. detsembril 2018, et uus siseminister Katri Raik selle eelnõuga edasi ei liigu.

Õiguskantsleri praktika

2008 (23. juuli). Õiguskantsler Indrek Tederi märgukiri siseminister Jüri Pihlile: Sünniga saadud kodakondsusest loobumine (otselink õiguskantsleri veebi). Muu hulgas jõuab õiguskantsler sisuliselt järeldusele, et Eesti põhiseadusega on vastuolus seaduse säte, mis lubab valitsusasutusel lugeda sünnijärgse Eesti kodaniku Eesti kodakondsuse kaotanuks, kui ta on võtnud vastu mõne muu riigi kodakondsuse või loobunud Eesti kodakondsusest mõne muu riigi kodakondsuse kasuks.

2010 Õiguskantsler Indrek Tederi büroo ülevaates õiguskantsleri tegevuse kohta 2010. aastal (otselink õiguskantsleri veebi) on viidatud juhtumile, kus paluti kontrollida PPA tegevust seoses isiku Eesti kodakondsusesse kuulumise tõendamisega (asi nr. 7‑4/100040). Põhiküsimus oli selles, kas isiku vanaisa, kes oli 1922. aastal alaealine, omandas samal aastal optandina Eesti kodakondsuse koos oma isaga. Sellest omakorda olenes avalduse esitanud isiku sünnijärgne Eesti kodakondsus. Juhtumi sisu oli see, et isiku vanaisa ei olnud märgitud kodakondsuse tunnistusele, mille andis tema isale samal aastal välja Petrogradi opteerimiskomisjon. Õiguskantsler asus seisukohale, et „abikaasa ning alaealiste laste poolt Eesti kodakondsuse omandamine sõltus sellest, kas [pereisa] kodakondsuse taotlus rahuldati”. Kui isikule anti Eesti kodakondsus, omandasid tema alaealised lapsed koos temaga Eesti kodakondsuse automaatselt. Seega omandas kõnealuse isiku vanaisa 1922. aastal alaealisena automaatselt Eesti kodakondsuse koos oma isaga ja kõnealune isik oli seega sünnijärgne Eesti kodanik („PPA peadirektor teavitas, et avaldaja loeti sünnijärgseks Eesti kodanikuks ning talle väljastati Eesti Vabariigi pass”). Õiguskantsler soovitas PPA peadirektoril „õiguspärase ja hea halduse tagamiseks nimetatud asjaolusid avaldaja Eesti kodakondsusesse kuulumise määratlemisel silmas pidada”.

2012 (17. jaanuar). Õiguskantsler Indrek Tederi ettepanek nr. 13: Õiguspärase ootuse põhimõtte arvestamine Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi kehtetuks tunnistamisel, kui haldusorgan on isiku ekslikult määratlenud Eesti kodanikuna. Samuti ettepaneku nr. 13 lisa (otselingid õiguskantsleri veebi). Õiguskantsler tegi ettepaneku viia kodakondsuse seaduse § 32 kooskõlla põhiseadusega. Riigikogu võttiski 12. juunil 2012 vastu Kodakondsuse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse, millega muudeti muu hulgas kodakondsuse seaduse § 32. Seaduseelnõu seletuskirjas on märgitud seaduse põhjenduseks, et „2011. aastal jäid 33 inimest ilma Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendita, kuna said selle omal ajal riigi tehtud vea tõttu”. Seadusemuudatus jõustus 1. augustil 2012.

2013 (11. november). Õiguskantsler Indrek Tederi soovitused Politsei‑ ja Piirivalveameti peadirektorile Elmar Vaherile: Õiguspärase ootuse põhimõtte arvestamine, kui isik omandas topeltkodakondsuse enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist (otselink õiguskantsleri veebi). Muu hulgas annab õiguskantsler soovituse „mitte kohaldada [topeltkodakondsuse keeldu] isikute suhtes, kes omandasid Eesti kodakondsuse ja teise riigi kodakondsuse enne 26.02.1992”. Tähelepanu väärib ka õiguskantsleri viide Riigikogu liikmele Mart Nutile, keda on peetud kodakondsuse spetsialistiks ja kes 1994. aastal Riigikogu arutelus ettekandjana praegu kehtiva kodakondsuse seaduse eelnõu selgitas: „See tähendab, et inimesed, kes praegusel hetkel faktiliselt on mitmekordses kodakondsuses, mitmekordsesse kodakondsusesse ka jäävad.”

2018 (7. detsember). Õiguskantsler Ülle Madise vastuskiri Politsei‑ ja Piirivalveameti (PPA) peadirektorile Elmar Vaherile: Optantide järeltulijate kodakondsus (otselink õiguskantsleri veebi). Muu hulgas sedastab õiguskantsler, et Eesti õiguspraktikas on valitsenud viimastel aastatel selgusetus küsimuses, kas need optantid, kes ei naasnud Eestisse, säilitasid Eesti kodakondsuse ning kas nende järeltulijad on sünnijärgsed Eesti kodanikud. Samuti märgib õiguskantsler, et Riigikohtu 2. märtsi 2018. aasta lahend ei toonud selles asjas täielikku selgust ja kui kohtuotsuse tegemisel ei ole ajaloolisi asjaolusid välja selgitatud, tuleb lahendis tehtud järeldusi uusi asjaolusid arvestades uuesti hinnata. Õiguskantsleri hinnangul „peab PPA sellekohase halduspraktika õiguspärasust uuesti hindama, arvestades muu hulgas [Tartu Ülikooli teadlaste] analüüsis väljaselgitatud asjaolusid”.

2018 (20. detsember). Õiguskantsler Ülle Madise vastus Abhaasiast pärit eestlasele Arnold Ruttole seoses tema Abhaasias elava ema Alli Rutto (kes on optandi järglane) Eesti kodakondsusega. Siin avaldatud Alli ja Arnold Rutto nõusolekul ja loal. Muu hulgas on õiguskantsler märkinud: „Leian, et PPA peab optantide järeltulijate kodakondsust puudutava halduspraktika õiguspärasust uuesti hindama, arvestades muu hulgas [Tartu Ülikooli teadlaste] analüüsis väljaselgitatud asjaolusid. Näiteks selgub analüüsist, et Eesti Vabariik pidas nii 1922. aasta kui ka 1938. aasta kodakondsuse seaduse kehtivusajal Tartu rahulepingu alusel Eesti kodakondsuse saanud, kuid ettenähtud tähtaja jooksul Eestisse mittesaabunud inimesi jätkuvalt Eesti kodakondsuses olevaks. Kui Eesti riik tunnustas neid tollal oma kodanikena, siis on nende järeltulijad õigusliku järjepidevuse põhimõttest tulenevalt sünnijärgsed Eesti kodanikud.” Lisatud 22.01.2019.

2019 (5. veebruar). Õiguskantsler Ülle Madise vastus Abhaasiast pärit eestlasele Ilma Krenstremile seoses PPA katsega võtta Ilma Krenstremilt Eesti Vabariigi kodakondsus. Siin avaldatud Ilma Krenstremi ja tema esindaja Ülo Sinisalu loal. Ilma Krenstrem on Abhaasia optandi Joosep Krönströmi järglane, kelle sünnipärast kodakondsust Siseministeeriumi ametkond ei soovi tunnistada, vaid loeb Ilma Krenstremi abiellumise kaudu naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse omandanuks (sünnipärast Eesti kodakondsust ära võtta ei saa, naturalisatsiooni teel saadud kodakondsust saab). Muu hulgas on õiguskantsler märkinud, et „optantide järeltulijate kodakondsuse küsimuses valitseb õiguslik selgusetus ning PPA peab väljaselgitatud ajaloolistele andmetele tuginedes hindama uuesti senise halduspraktika õiguspärasust” ning et „seni ei ole selge, kas [Krenstrem] on Eesti kodanik. Riik ei tohi halvendada inimese õiguslikku seisundit seni, kuni optantide järeltulijate õiguslik staatus pole saanud selget õiguslikku lahendust. Seetõttu peab PPA väljastama Ilma Krenstremile uued Eesti kodaniku isikut tõendavad dokumendid”. Lisatud 06.02.2019.

Muud arvamused ja hinnangud (2018‑)

2018 (25. oktoober). Reinsalu hinnagul võeti Abhaasias elavalt eestlannalt kodakondsus ekslikult (otselink Eesti Rahvusringhäälingu veebi). ERR uudistes avaldatud teade justiitsminister Urmas Reinsalu hinnangu kohta Abhaasia optantide järglaste kodakondsuse küsimusele. Muu hulgas asus Reinsalu seisukohale, et „riigikohtu [2. märtsi] lahend puudutab Venemaal olevaid eestlasi”, samas kui „Abhaasia kuulus Tartu rahulepingu sõlmimise ajal 1920. aastal iseseisva Gruusia riigi koosseisu”. Reinsalu märkis, et „Eesti ja Venemaa rahulepingust lähtuvalt seisab Gruusia riigi territooriumil elanud ja elavate inimeste küsimus eraldi”.

2018 (7. detsember). Marju Luts-Sootak, Eero Medijainen, Helen Rohtmets-Aasa, Karin Visnapuu ja Kristi Aule. Aastatel 1918-1940 opteerimise teel Eesti kodakondsuse omandamise küsimusi käsitlenud õiguse ja halduspraktika analüüs. Lõpparuanne. Tartu Ülikool 2018. (Otselink siseministeeriumi veebi). Tartu Ülikooli õigusteadlastest ja ajaloolastest ning ühest Riigikohtu töötajast koosnenud töögrupp koostas siseministeeriumi tellimusel analüüsi kaheksas küsimuses, mis puudutasid enamjaolt omaaegsete optantide kodakondsust. Tartu Ülikooli teadlaste rühm kirjeldas analüüsi lõpparuandes, mis kajastab fakte üldjoontes pigem tõetruult, ulatuslikult (muu hulgas lk. 25−29) Eesti Vabariigi valitsuse jt. ametiasutuste järjepidevat praktikat väljapoole Eestit jäänud optantide jätkuval lugemisel Eesti kodanikeks. Märkimist väärib lõpparuande leheküljel 26 leiduv järeldus, et vastavalt Tartu rahulepingu XIII artiklile koostoimes Vene–Läti lepingutega ei pidanud Venemaalt lahkumise kohustus enam [s.o. pärast nende lepingute sõlmimist] lasuma ka Eesti kodakondsusse opteerunutel (vrd. muu hulgas sisulised ebakõlad Riigikohtu 2. märtsi 2018. aasta otsusega kohtuasjas 3‑16‑1810). Analüüsis sisalduv viide Leedu–Vene lepingule on siiski TÜ teadlaste lohakus‑ või faktiviga, sest Leedu–Vene lepinguga oli ette nähtud optantide tähtajaline lahkumine Venemaalt ja sellest ei saanud Eestile Tartu rahulepingu XIII artikli alusel soodsamaid tingimusi tekkida. Samuti ei ole analüüsis kordagi mainitud 1922. aasta kodakondsuse seaduse § 2 lõiget 2, mis konkreetselt reguleeris optantide kodakondsuse küsimust. Oma analüüsi kokkuvõttes jõudsid Tartu teadlased siiski järeldusele, et „tuleb tinglikult eristada optsiooniga omandatud kodakondsuse sise‑ ja välisfunktsiooni” ja et „[s]isefunktsiooni mõttes oli KOK otsus pigem tingimuslik kodakondsuse andmine”, kuna optant ei saanud enne Eestis isikutunnistuse väljaandmist „hakata oma kodanikuõigusi realiseerima” (kodanikuõiguste teostamise näiteks on nimetatud „õigust valida ja olla valitud”, samuti „sõjaväekohustus, maksud jms”). — Sellest järeldusest võib tekkida rohkem küsimusi kui vastuseid, muu hulgas seetõttu, et Eesti Vabariigi seadustes jm. õigusaktides ning kohtupraktikas ei ole seni eristatud kodakondsuse „sisefunktsiooni” ja „välisfunktsiooni”, vaid on kasutatud lihtsalt mõistet „kodakondsus”. Oluline on ka see, et Eesti siseministeerium andis paljude optantide Eesti kodakondsusesse võtmiseks konkreetse nõusoleku (mis saadeti opteerimiskomisjonile) juba siis, kui optant viibis veel Venemaal, mistõttu ei tundu loogiline igal juhul eeldada, et siseministeerium oleks pidanud tegema nende optantide suhtes kodakondsusesse võtmise otsuse kaks korda (esimest korda Venemaal ja teist korda uuesti pärast optandi Eestisse jõudmist), nagu näivad olevat eeldanud analüüsi koostajad. Ka välisministeeriumi komisjon asus 1932. aastal seisukohale, et „Eesti kodaniku õigused said optandid sellest silmapilgust millal nende opteerimise toiming lõpule viidi” (ja opteerimine viidi Välisministeeriumi enda varasemast märgukirjast nähtuvalt lõpule üldjuhul siis, kui optant viibis veel Venemaal). Kodanikuõigusi teostada (nagu analüüs viitab: olla valitud, valida, maksta Eesti riigile makse või täita sõjaväekohustust) ei ole põlvkondade kaupa saanud ka need lääne-väliseestlased (Kanadas, Rootsis ja mujal), kes on küll omaaegsete Eesti kodanike järglased, kuid on juba mitmendat põlve sündinud välisriigis ja ei ole seni sidet Eestiga uuendanud. Siiski on neil ka praegu vaieldamatu õigus sünnipärasele kodakondsusele olenemata sellest, kas nemad või nende vanemad on viimase poolesaja aasta vältel oma kodanikuõigusi (või „kodakondsuse sisefunktsiooni”) teostanud või mitte. — Samuti ei selgu Tartu teadlaste analüüsist, millise õigusnormi alusel ja millal optandid, kes ei saanud Eestisse tulla 1920. aastatel, kuid tulid näiteks 1940. aastatel (esimesel võimalusel pärast sõda), Eesti kodakondsusest või kodakondsuse õigustest lõplikult ilma jäid.