◄ Esilehele

Märkmeid ja selgitusi ajalooliste isikute kohta

Tuntumad Kaukaasia eestlased ja Kaukaasias tegutsenud eestlased. Täiendan jõudumööda. Siin antud selgitused ei pretendeeri andmetäiusele, vaid on pigem juhuslikumat laadi märkmed. Märkused, täiendused ja parandused on teretulnud. Kui soovite mõne allpool loetletud inimese kohta rohkem teada, proovige avalehelt või haudade andmebaasist otsingut tema nimega. Lühendid: khk. – kihelkond; u. – umbes; ukj. – uue kalendri järgi; vkj. – vana kalendri järgi.

Aksim, Eduard (Eduard Friedrich Aksim, ka Edvard Aksim) (1876−1930). Vladikavkazi ja Annenfeldi pastor. Sündinud 28. jaanuaril 1876 vkj. Kuressaares puusepp Jaan Aksimi peres. Õppis Saksamaal Kroppi teoloogilises seminaris (Predigerseminar Kropp). Ordineeriti pastoriks 2. juulil 1900. Aastatel 1900−1906 teenis pastorina Kanadas Manitoba provintsis Gretna koguduses. 1906 naases Euroopasse ja asus Kaukaasias pastoriks tollasesse Annenfeldi (nüüdne Şəmkir Aserbaidžaanis) luteri kogudusse. Sügisel 1907 pidas proovijutluse Põhja-Kaukaasias Vladikavkazis, kus pisut hiljem (kas 1907 või 1908) asus teenima pastorina. Oli Vladikavkazis pastor vähemalt 1914. aastani (arvatavasti 1920. või 1921. aastani), teenides ka eesti külasid. Aastal 1920 oli ta Vladikavkazis volitatud Eesti Vabariigi esindaja, kes võttis eestlastelt vastu opteerimisdokumente. Seejärel tuli Eestisse, kuid 1924 pöördus tagasi Kanadasse, kus kõigepealt tegutses õpetajana Saskatooni luteri seminaris ning 1928–1930 Ontario provintsi Waterloo kolledžis. Suri Kanadas 1930.

Asmann, Kustav Karli poeg (ka Gustav; Asman, Assmann) (1852−1925). Kaukaasia asunik, üks Estosadoki asutajaid. Sündis 12. augustil 1852 vkj. Läänemaal Kullamaa khk. Piirsalu mõisas mõisasulase Karel Asmanni ja tema naise, Ridala khk.-st pärit Liiso (neiuna Loose) peres. Hiljem on seesama pere Audru kihelkonna Võlla mõisa kirikuraamatutes. U. 1868 rändas perekond vankril Eestist välja Põhja-Kaukaasiasse Stavropoli kubermangu. Elati Allmäe külas, seejärel Sorikülas, hiljem Eesti-Haginskis. Kaukaasias abiellus Asmann Madli Türkeliga (1854–1938) Pilistvere kihelkonnast. Aastal 1885 valiti Kustav Asmann üheks Põhja-Kaukaasia eesti külade maakuulajaks uue, parema asupaiga otsingul. Kolm maakuulajat (peale Asmanni veel Tõnis Nahkur ja Hans Erm) otsisid uut kohta mitmelt poolt üle Kaukaasia ja valisid lõpuks välja Krasnaja Poljana oru Taga-Kaukaasias, kuhu 36 eesti peret Põhja-Kaukaasia asundustest siirdusid suvel 1886 üle Kaukasuse mägede ja asutasid Punase-Lageda eesti küla (Estosadok). Suri 1925 Estosadokis.

Aumann, Mihkel (ka Auman) (1885−?). Eesti-Maruhha kooliõpetaja. Sündinud 30. augustil 1885 vkj. Läänemaal Karuse khk.‑s Nehatu mõisavallas saunik Aadu Aumanni perekonnas. Töötas alates u. 1904. aastast Pärnumaal Varbla kihelkonnas Vaiste vallakooli (e. Saulepi–Vaiste vallakooli) õpetajana. Lahkus selle kooli õpetaja kohalt 8. oktoobril 1910 Põhja-Kaukaasiasse Eesti-Maruhha küla kooli õpetajaks, kus töötas kuni u. 1916. aastani. Käsikirja Marucha Eesti asundus Kubanimaal (1914) autor. Hiljem elas kuuldavasti Tallinnas Nõmmel ja oli seal 30. Algkooli õpetaja; suri arvatavasti 1960ndatel.

Beermann, Christoph (Christoph Wilhelm Beermann; ka Behrmann) (1864–1939). Pastor Thbilisis ja mujal. Sündinud 8. juulil 1864 vkj. Põltsamaal kooliõpetaja ja kirikute ehitaja Gustav Heinrich Beermanni ja tema abikaasa Caroline (neiuna Jürgens) peres. Õppis Põltsamaa kihelkonnakoolis, 1876–1882 Tallinna Kubermangugümnaasiumis, 1883–1888 Tartu Ülikooli teoloogiateaduskonnas. Christoph Beermanni õde Emilie Rosalie oli 1884. aastal esimese sini-must-valge lipu valmistaja EÜS‑ile; Christoph Beermanni on peetud selle lipu varda valmistajaks. Christoph ordineeriti pastoriks 20. novembril 1888. Teenis 1887 prooviaastal ja 1888–1897 abiõpetajana Thbilisis ning oli kuni 1890 ka Suhhumi eesti asundusi Estoniat, Alam-Lindat ja Ülem-Lindat teeninud pastor, asunike seas sama lugupeetud nagu tema eelkäija pastor Hörschelmann. Aitas Ülem-Linda asundust koolimaja saamisel. Abiellus 1897 Thbilisis seal sündinud Maria Sara Hüsemanniga (1868–1938). Aastatel 1897–1916 oli pastor Venemaal Strelnas, sealhulgas ka Kipeni eesti koguduse õpetaja. Aastatel 1916–1937 oli Eestis Järva-Peetri koguduse pastor ja aastatel 1929–1935 Järvamaa praost. Suri 26. novembril 1939 Paides, maetud Järva-Peetrisse.

Bernhoff, August Oskar (Arthur Oscar August Bernhoff, Arthur Bernhoff, ka Bernhof) (1869−1935). Pastor Thbilisis ja Batumis 1894–1911. Sündinud 22. märtsil 1869 vkj. Tartus ärimees Paul Georg Bernhoffi perekonnas. Õppis alates 1888 Tartu Ülikoolis teoloogiat, ordineeriti pastoriks 13. veebruaril 1894 Moskvas. Seejärel alates u. 1894 Gruusias Thbilisis sõjaväe pastor. Kui Taga-Kaukaasias asutati Batumi-Kutaisi kogudus, sai Bernhoff selle esimeseks pastoriks ja asus tööle Batumis (osade allikate kohaselt 1898 ja teiste allikate kohaselt 1899). Taga-Kaukaasias teenis ta ka Suhhumi piirkonna eesti külasid (Estonia, Ülem-Linda, Alam-Linda). Estonia kooliõpetaja Holberg on märkinud: „[Bernhoff] oli tubli rahvamees, kandis isalikult asunikkude eest hoolt. Tema ettepanekul ja kaasatöötamisel saigi Estonias uus palve‑ ja koolimaja ehitatud.” Bernhoff tegutses hiljem (u. 1911−1918) Venemaal Tambovi–Rjazani piirkonnas, pärast seda (u. 1918−1933) õpetajana Rakveres. Suri 4. märtsil 1935 Tartus.

Bonwetsch, Emil Friedrich (Эмиль Фридрих Бонвеч) (1861–?). Pjatigorski pastor, volgasakslane. Sündinud 18. jaanuaril 1861 Volga ääres Galka külas pastor Samuel Theophil Bonwetschi peres. Õppis 1871–1879 Tallinnas gümnaasiumis; alates 1881 Tartu Ülikoolis meditsiini, 1882–1886 aga Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Praktika-aastal 1886–1887 teenis kogudust Kurskis; aastatel 1887–1891 pastor Tomskis. 1891–1902 Põhja-Kaukaasias Pjatigorski luteri koguduse pastor (ilmselt on need, saksa allikast pärit aastanumbrid siiski puudulikud, sest eesti allikatest nähtuvalt oli Bonwetsch Pjatigorskis pastor kindlasti ka 1907 ja 1908). Kaukaasia eestlastel pastor Bonwetschiga väga tihedat kokkupuudet ei olnud. Hiljem (1922–1928) teenis pastorina Rostovis. Alates 1922 ka Põhja-Kaukaasia praost. Osadel andmetel oli Rostovis kuni 1927 ja alates 1927 Bakuus pastor. Alates 1928 või 1929 uuesti Pjatigorskis pastorina (ent ühe teise allika järgi elas alates 1927 pensionärina Moskvas). Korduvalt nõukogude võimu poolt arreteeritud.

Bökler, Juhan (ka Böckler, Беклер) (1839−?). Kasinka ja Livoonia asunduste kooliõpetaja. Sündis 15. detsembril 1839 vkj. Järva-Jaani khk. Einmanni mõisapiirkonnas (ristiti Ambla koguduses) saunik Juhan Bökleri peres. Õppis Virumaal Simuna kihelkonnakoolis. Aastal 1870 rändas koos naise ja pojaga Simuna kihelkonnast Põhja-Kaukaasiasse Kasinka eesti asundusse, kus oli 1871–1874 eestlaste kooliõpetaja. Aastal 1874 kolis koos perega Livoonia eesti asundusse (samuti Põhja-Kaukaasias), olles seal maad ostnud eestlaste hulgas, ja töötas seal kooliõpetajana (oletan, et kuni u. 1887...1888, mil tema asemele tuli Juhan Susi). Bökler jäi ka pärast seda Livooniasse elama.

Deggeller, Bernhard (1822–1888). Pjatigorski pastor, šveitslane. Sündis 27. aprillil 1822 Šveitsis Schaffhausenis. Teenis 1860–1873 Põhja-Kaukaasias Pjatigorskis pastorina. Eesti asunikega tal erilist kokkupuudet ei olnud, välja arvatud need eestlased, kes siirdusid umbes 1867. aastal Nevinnomõsski piirkonnast Terekimaale Kaana saksa asundusse, mida Deggeller teenis. Tollase Stavropoli pastori Dolli sõnul (1867) ei osanud Deggeller vene ega eesti keelt. Aastatel 1873–1888 teenis Deggeller Saratovi kubermangus Grimmi saksa koloonia (praegune Kamenski) kogudust. Suri 7. oktoobril 1888 Saratovi kubermangus Grimmis.

Doll, August (August Jakob Westrén-Doll, August Jakob Doll) (1838−1912). Stavropoli pastor 1865–1871. Sündinud 17. augustil 1838 vkj. Kuressaares Gustav Dolli perekonnas. Õppis 1858–1862 Tartu Ülikoolis filoloogiat ja usuteadust. Oli 1862–1863 prooviteenistuses Kuressaare luteri koguduses ja Peterburi eesti koguduses (ilmselt tol ajal läks ta üle Kuressaare koguduse eesti pihtkonnast sama koguduse saksa pihtkonna liikmeks) ning samuti Saaremaal õpetaja. Ordineeriti pastoriks 15. novembril 1864. Seejärel oli vikaarõpetajana Saaremaal. Alates 13. juunist 1865 kuni 1871 Põhja-Kaukaasias Stavropoli luteri koguduse pastor ja sõjaväe vaimulik. Väärib tähelepanu, et just tema abistas alates 1865. aastast esimesi eesti asunikke Põhja-Kaukaasias ning andis Eesti lehtedele teada nende käekäigust. Hiljem naasis Eestisse ja oli 1871–1876 Mustjala koguduse pastor; 1875–1876 Kärla koguduse pastor ja Kaarma õpetajate seminari rektor. Aastatel 1876–1909 Viljandi Pauluse koguduse ja Kõpu abikoguduse pastor. Suri 21. märtsil 1912 vkj. Viljandis.

Erm, Hans (ekslikult ka Hans Ärm, samuti Härm) (1850−?). Kaukaasia asunik, üks Estosadoki asutajaid. Sündis 1. märtsil 1850 vkj. Viljandimaal (praegu Järvamaal) Pilistvere khk.‑s Kabala vallas Villevere külas Sepa talu peremehe Tõnu Ermi ja tema naise Anni peres. Hans abiellus 1877. aastal Anu Bergmann'iga sama kihelkonna Kõo vallast ja neile sündis 19. juulil 1879 Kõo vallas tütar Anna Marie. U. 1880 või 1881 rändas Hans Eestist perega Põhja-Kaukaasiasse Eesti-Haginski asundusse. Aastal 1885 valiti Hans Erm üheks Põhja-Kaukaasia eesti külade maakuulajaks uue, parema asupaiga otsingul. Kolm maakuulajat (peale Ermi veel Kustav Asmann ja Tõnis Nahkur) otsisid uut kohta mitmelt poolt üle Kaukaasia ja valisid lõpuks välja Krasnaja Poljana oru Taga-Kaukaasias, kuhu 36 eesti peret Põhja-Kaukaasia asundustest siirdusid suvel 1886 üle Kaukasuse mägede ja asutasid Punase-Lageda eesti küla (Estosadok). Eesti-Haginski endine kooliõpetaja Juhan Peterson kirjutas 1886. aastal: „Sest on juba 5 aastat kui Eestimaalt Kabala wallast rahwast seia elama tuli, nende seas ka nimelt Hans E[rm] kes pea igas asjas kõikuwa rahwa esimees on. Nimetud Hans, ja kaks teist meest käisiwadki [Estosadoki asunduse] kohta nõudmas.” Hans Ermi vend Mihkel Erm (sündinud 8. detsembril 1859 vkj. Pilistvere khk.‑s), kes tuli 1886. aastal Peterburi kaudu Eesti-Haginskisse, et sealt samuti Estosadokki edasi minna, jäi suvel 1886 koos oma äsja laulatatud naise Anuga (neiuna Anu Laur) teel Estosadokki Kaukasuse mägesid ületades kadunuks. Arvan, et Hans Erm võis 1920. aastatel Eestisse opteeruda.

Girgensohn, Hermann (ka Girgenson) (1867−1922). Novorossiiski pastor 1908–1920, baltisakslane. Sündis 8. mail 1867 Läänemaal Noarootsis sealse pastori Wilhelm Girgensohni ja tema abikaasa Eugenie peres. Õppis 1880–1886 Tallinna Toomkoolis; 1886−1891 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Ordineeriti 1. novembril 1892 Tallinnas vikaarõpetajaks. Oli 1892–1894 Eestis vikaarõpetaja; 1894−1901 Hiiumaal Reigi koguduse pastor. Aastatel 1901–(?)1906 pastor Rapla koguduses. Oli eestlaste vabadusliikumise vastane. Pärast 1905. aasta rahutusi andis karistussalkadele üles inimeste nimed mahalaskmiseks ja andis loa nad maha lasta Rapla kiriku maadel. Aastal 1906 tulistati teda kättemaksuks, mille tagajärjel kaotas ühe silma. Aastal (?)1907 palus end vabastada Rapla koguduse pastori kohalt. Aastatel 1908–1920 Taga-Kaukaasias Novorossiiski luteri koguduse pastor. Seejärel lahkus Saksamaale. Suri 24. detsembril 1922 Saksamaal Herrnburgis.

Grünstamm, Voldemar (ka Woldemar) (1876–1913/14). Ajakirjanik, tõlkija ja luuletaja. Sündis 13. märtsil 1876 vkj. Tartumaal Nõo kihelkonnas Aru mõisavallas Vellavere külas (praegu Konguta vald) koolmeister Aleksander Grünstammi ja tema abikaasa Leena (neiuna Kikerpill) peres. Õppis Nõo kihelkonnakoolis. Töötas juhutöödel ja mõnda aega Ropka vallakirjutajana. Alates 1898 ajalehe Olevik Nõo ja Tähtvere kirjasaatja. aastatel 1905–1906 Tartu ajalehe Uudised toimetaja. Oli „Internatsionaali” esimene eestindaja, samuti tõlkis vene keelest luuletuse „Punane lipp” (mõlemad ilmusid ajakirjanduses 1905). Pärast 1905. aasta rahutusi varjas end karistussalklaste eest algul Vellaveres, seejärel põgenes Kaukaasiasse Linda eesti asundusse. Olukorra rahunedes käis küll Eestis, kuid jäi elama Kaukaasiasse, kust kirjutas ka Eesti ajalehtedele. Jäi Kaukasuse mägedes teadmata asjaoludel kadunuks kas 1913. aastal või 1914. aasta algul.

Heidov, Jaan (sündinud Jaan Häidow; ka Heidow; eestistatult alates 1936 Jaan Ainla) (1885–1963). Livoonia kooliõpetaja 1915–1920. Sündis 30. juunil 1885 vkj. Räpina khk. Rahumäe mõisapiirkonnas (praegu Põlvamaa) Jaanikese talus Gottlieb Heidovi perekonnas. Õppis 1898–1900 Räpina 2‑klassilises koolis ja 1900–1903 Võru 3‑klassilises linnakoolis ning läbis 1903–1904 Valgas pedagoogilise kursuse. Töötas 1904–1911 õpetajana Rõuge (Jaanipeetri) algkoolis. Aastatel 1911–1915 oli kooliõpetaja Volossovos (Peterburi kubermangus Peterhofi kreisis). Osales I maailmasõjas reamehena (1914). Seejärel oli 1915–1920 kooliõpetaja Põhja-Kaukaasias Livoonia eesti külas. Osales aktiivselt 1917 Kislovodskis Põhja-Kaukaasia eesti asunike kongressil. Abiellus 1918 Pjatigorskis Liisa Teer’iga. Hiljem opteerus Eesti Vabariigi kodanikuks, sõitis sügisel 1920 Pjatigorskist Eestisse ja oli 1921–1947 Otepää kihelkonnas Arula koolijuhataja ja ‑õpetaja. Suri 12. aprillil 1963 Tartus. Vt. tema kohta lähemalt Arula kooli leheküljelt.

Heilman, Juhan (ka Johan) (1854−?) Virumaalt Kuusalu khk. Sigula külast Kallepõllu talust. Sündinud 16. aprillil 1854 vkj. Rändas perega (ja arvatavasti ka kahe vennaga) 1884. aastal Kuusalu khk.‑st Taga-Kaukaasiasse ja oli seal 1885. aastal üks Sulevi küla asutajatest.

Hion, Hildegard (ka Hiion, Hilde Hion) (1921–1995). Sulevi asunduse kooliõpetaja, eesti kultuuri kandja Kaukaasias. Sündis 26. märtsil 1921 Taga-Kaukaasias Punase-Lageda eesti asunduses kooliõpetaja Jaan Hioni ja tema naise Eliisabeti peres. Aastal 1922 siirdus pere Abhaasiasse Sulevi eesti asundusse. Õppis Sulevi algkoolis ja Abhaasias Heivani (praegu Amzara) keskkoolis, peale selle lõpetas Gruusias Thbilisis raamatupidamise kursused. Töötas raamatupidajana ja Sulevi kooli õpetajana, andes 1960.–1990. aastatel mitmeid õppeaineid. Samuti töötas Sulevi klubi ja raamatukogu juhatajana ning juhatas alates 1980. aastatest Salme, Sulevi ja Leselidze (praegune Getšripš) eestlaste ühendkoori „Elulõng”. Hildegard Hioni teeneks tuleb lugeda jõulist eestluse hoidmist Sulevi ja ümberkaudsete eestlaste hulgas läbi 20. sajandi teise poole. Suri 18. jaanuaril 1995 Sulevis, maetud Sulevisse.

Hion, Jaan (ka Hiion; sündinud Jaan Pihlak) (1882–1937). Punase-Lageda ja Sulevi asunduste kooliõpetaja. Sündis 14. jaanuaril 1882 vkj. Viljandi khk. Puiatu mõisapiirkonnas Kolmeturu talus (praegu Viljandi valla Leemeti küla) postipoiss Jaan Hioni ja Kadri Pihlaku pojana. 20. sajandi algul asus tööle kooliõpetajana, sooritas ka koduõpetaja eksami. U. 1912 siirdus Riiga kooliõpetajaks, kust tuli 1915 tagasi Eestisse ja töötas kooliõpetajana Põltsamaal. Aastal 1917 siirdus koos abikaasa Eliisabetiga Taga-Kaukaasiasse, kus asus kooliõpetajana tööle Punase-Lageda eesti asunduses. Seal töötas kuni 1922. aastani, mil läks kooliõpetajaks Abhaasiasse Sulevi eesti asundusse. Sulevis tegutses nii kooliõpetajana kui ka kultuuri edendajana, korraldades muu hulgas klubihoone (valmis 1929) ja uue koolimaja (valmis 1934) ehitamist. Arreteeriti 1. septembril 1937 ja mõrvati nõukogude võimu poolt 6. septembril 1937 Suhhumis või selle lähedal. Matmiskoht teadmata.

Holberg, Hendrik (Hindrik Holberg; ka Heindrik Holberg, Heinrich Holberg; alates 1935 eestistatult Hindrik Heliste) (1874–?). Eesti-Haginski ja Estonia asunduste kooliõpetaja. Sündis 10. juunil 1874 vkj. Pärnu külje all Sauga vallas Nurme külas taluperemees Jaan Holbergi peres. Õppis Sauga vallakoolis, Nikolai kirikukoolis ja lõpetas 1892 Pärnu linnakooli. Töötas 1892–1894 õpetajana Sauga vallas Nurme koolis; 1894–1897 sama valla Papsaare koolis. Aastatel 1897–1900 Põhja-Kaukaasias Eesti-Haginski küla köster-kooliõpetaja. Seejärel alates 1. oktoobrist 1900 Pärnumaal Surju algkooli juhataja. Seejärel 1909–1916 Pärnus Rääma algkooli juhataja. Detsembris 1916 sõitis perega Taga-Kaukaasiasse, kus töötas alates 1917. aasta jaanuarist kuni 1921. aastani Abhaasias Estonia küla köster-kooliõpetajana. Käsikirja Estonia kiriku ja hariduse ajalugu autor. Sügisel 1921 tuli raskustega Eestisse tagasi, kus töötas õpetajana Audru algkoolis, 8 aastat Pärnu linna II algkoolis Ülejõel ning lõpuks 2½ aastat Pärnu VII algkoolis Raekülas. Aastal 1933 siirdus pensionile ja elas Pärnumaal.

Holst, Robert (Robert Heinrich von Holst) (1858–1901). Audru pastor, esimese idakandiasunduste ülevaate koostaja, sakslane. Sündis 10. veebruaril 1858 vkj. Võrumaal Kanepis sealse pastori Georg von Holsti peres. Koolihariduse sai Tartus ja hiljem Saksamaal, seejärel õppis usuteadust 1878–1879 Leipzigi Ülikoolis, 1879–1881 Tartu Ülikoolis ja 1882–1883 Erlangeni Ülikoolis. Ordineeriti 7. augustil 1883 Pärnus pastoriks. Oli 1883–1901 Audru koguduse õpetaja. Ümberkaudsete kirjelduse järgi oli ta karismaatiline, armastatud inimene, kes lisaks muule toetas mitme eestikeelse lasteraamatu väljaandmist ja tegeles misjonitööga. Aastal 1894 kirjutas Eesti lehtedesse üleskutse, et väljarännanud eestlased saadaksid infot asunduste kohta. Üleskutsele vastati ning 1895. aastal avaldas Holst lehtedes aruanded ning 1895/1896 esimese eesti asunduste ülevaate Eestlaste asutused Wenemaal. Aastal 1900 anti Holst kui luteri pastor kohtusse süüdistusega ühe õigeuskliku neiu leeritamises. Ta mõisteti samal aastal Senati kohtus õigeks, kuid katsed teda õpetajateenistusest kõrvaldada olid ilmselt avaldanud mõju pastori tervisele. Holst suri 23. augustil 1901 vkj. Audrus. Tema kirjavahetus asunikega (millest on väike, kuid kahjuks vähem huvipakkuv osa säilinud Tartus ajalooarhiivis Audru koguduse materjalide hulgas; suurem osa on kas hävinud või asub teadmata kohas) võib olla väga väärtuslik allikas idakandiasunduste uurimisel ning väärib edasist tähelepanu, kui selle asukoht peaks selguma.

Härms, August (ka Herms) (1875−?). Estonia asunduse kooliõpetaja. Sündis 31. juulil 1875 vkj. Võrumaal Vana-Koiola vallas Härma talus vallavanem Samuel Härmsi peres. Põlva koguduse personaalraamatute andmetel lapsendatud Mihkel Härmsi poolt. Oli septembrist 1896 kuni oktoobrini 1899 kooliõpetaja Abhaasias Estonia külas, alates 1899 Odessas raamatupidaja. Kuuldavasti võis kooliõpetaja kohalt lahkumise põhjustada rahva pahakspanu seoses sellega, et Härms, olles valdavalt luterliku Estonia küla koolmeister, abiellus õigeuskliku eesti neiuga. Hiljem arvatavasti naasis Eestisse.

Hörschelmann, Ferdinand (ristitud nimega Ferdinand Constantin Ludwig Hörschelmann; ka Hoerschel­mann) (1855–1931). Thbilisi ja Krimmi pastor, baltisakslane. Sündis 27. augustil 1855 vkj. Harjumaal Kosel sealse pastori Karl Anton Ferdinand Hörschelmanni ja tema abikaasa Agathe (neiuna Quist) perekonnas. Õppis 1869–1875 Tallinna Toomkoolis; 1876–1882 Tartu Ülikoolis teoloogiat. Prooviaja teenis Moskvas. Aastatel 1883–1887 abipastor (sõjaväe õpetaja) Thbilisis; teenis sel ajal ka Suhhumi piirkonna eesti asundusi (Estonia, Alam-Linda, Ülem-Linda) ning oli asunike seas eesti keele oskuse ja hooliva suhtumise pärast lugupeetud mees. Abiellus 1885 Tallinnas Julie Elisabeth von Knorrega (1861–1929). Aastatel 1887–1891 abipastor Krimmis Neusatzi ringkonnas Hochheimis ja teenis sealgi kohalikke eesti asundusi. Nõukogude ajal oli Krimmi praost. Seejärel teenis pastorina Lõuna-Siberis Slavgorodis. Arreteeriti nõukogude võimu poolt 1930. aastal ja suri 17. oktoobril 1931 Krasnojarski krais Minussinskis vangistuses olles.

Ingermaa, August (sündinud August Ingermann; ka Engermann) (1884–1969). Sündis 21. augustil 1884 vkj. Viljandis Pauluse koguduse kirikuteenri Hans Ingermani perekonnas. Käis koolis Viljandis, kus oli muuseas Johan Laidoneri pinginaaber. Hiljem õppis mõisavalitsemist ja sai 1902. aastal koha Taga-Kaukaasias vürst Oldenburgi mõisas. Siirdus sealt siiski elama hoopis Punase-Lageda eesti külasse (Sotši piirkonnas), kus ka abiellus. Lembit Võime raamatu andmetel oli Ingermann 1917. aastal „poeomanik ja Krasnaja Poljana Elanikkude Komitee liige”). 1925 lahkus perekond Eestisse Tallinna. Aastal 1958 kirjutas August Ingermaa käsikirja Mõnda mälestusi Punaselageda eesti asundusest Kaukaasias. Suri märtsis 1969 Tallinnas.

Jacke, August (sündinud Augustin Jaake; ka Jake, Августин Карлович Якке) (1878−?). Suhhumi seltsielu‑ ja majandustegelane. Sündis 11. veebruaril 1878 vkj. Pärnumaal Tõstamaa vallas Lõõba (praegu Tõlli) külas Kukepõlma talus õigeuskliku talupoja Karl Jaake ja tema naise Maria peres. Oletan, et pere rändas Pärnumaalt Taga-Kaukaasiasse 1890. aastate algul. Suhhumis töötas Jacke riigikassa kohalikus osakonnas, lõpuks kontrolöri ametikohal. Aastal 1913 (mitmetest rahvustest koosnenud) Suhhumi Põllumeeste Seltsi 15 aasta juubeli korraldamiskomitee sekretär (kuigi seltsi liikmete nimekirjades teda ei paista). Aastatel 1913−1915 Suhhumis Krimmi ja Kaukaasia eesti asunduste juubelilaulupeo toimkonna esimees ja üks peamisi laulupeo korraldajaid. Esimese maailmasõja ajal komissarina Türgis. Edasised andmed puuduvad.

Jake, AugustAugust Jacke

Jänes, Hans (arvatavasti Karli poeg). Salme asunduse kooliõpetaja. Arvatavasti pärit Eestist. 1908–1912 kooliõpetaja Abhaasias Salme asunduses; seejärel Eestis koolijuhataja. Alates 1922 uuesti kooliõpetaja Salmes (ja oli seda ka 1925, tõenäoliselt veel ka mitu aastat hiljem). Saatis kaastöid Leningradi punasele ajalehele Edasi. Tema abikaasa Ella oli samuti kooliõpetaja. Hans Jänes olevat arreteeritud 1930. aastate lõpupoole, hiljem rehabiliteeritud.

Järver, Juhan (sündinud Johan Järweer; ka Juhan Jerweer, Juhan Järwer) (1886–1941). Sündis 7. mail 1886 vkj. Viljandimaal (praegu Valgamaa) Helme khk.‑s Jõgeveste vallas Pärgo talus Jaan Järveri peres. Õppis Helme kihelkonnakoolis, Valga linnakoolis ja Kaarma õpetajate seminaris. Aastatel 1904–1914 töötas kooliõpetajana Kaukaasia eesti asundustes (1908–1911 on teda ajalehtedes mainitud Põhja-Kaukaasia Soriküla kooliõpetajana — kust lahkus tagakiusamise tõttu —; 1913–1914 Abhaasia Salme küla kooliõpetajana). Saatis Kaukaasiast eestikeelsetele ajalehtedele kaastöid, osad neist minu oletuste järgi pseudonüümi „El. Brus” all. Lõpetas 5. märtsil 1915 Kroonlinna lipnikkude kooli. Osales kuni 1917 ohvitserina I maailmasõjas, 1918–1920 Vabadussõjas. Vabadusristi kavaler. Hiljem töötas Eesti Vabariigi kindralstaabis. Alates 1940 kolonel. Hukkus 28. juulil 1941 õhurünnakul Venemaal Muravijevo külas.

Kaares, Mihkel (sündinud Mihkel Kares; ka Karres) (1858–?). Ülem-Linda asunik. Sündis 24. augustil 1858 vkj. Keila-Joa mõisapiirkonnas kalur Jakob Karese peres. Hiljem elas perekond Harju-Madise khk.-s Laokülas, kus Jakob pidas kõrtsi. Mihkel kolis Jõelähtme khk.‑da ja oli aastatel 1877–1883 Viimsi vallas Randvere koolmeister. Aastal 1884 valiti ta Jõelähtme khk. Maardu elanike maakuulajaks Taga-Kaukaasias ning asus aprillis 1884 teele Suhhumi poole. Asus perega (abikaasa Tiina Aiboff, sünd. 1858; tütar Anna, sünd. 1.10.1879 vkj.; poeg Janus Gustaw, sünd. 5.02.1883 vkj.; võimalik, et ka Mihkli ema Leena, sünd. 29.09.1835 vkj.) elama Abhaasiasse ja oli seal Linda asunduse üks asutajaid ja hiljem prominentne asunik (võimalik, et ka kooliõpetaja) Ülem-Lindas, samuti sealse orkesteri juhataja. Esines kõnega 1914. aasta Suhhumi laulupeol.

Kaljot, Philip (sündinud Philipp Karl Ferdinand Kaljut) (1891–1942). Ülem-Linda asunduse kooliõpetaja. Sündis 17. veebruaril 1891 vkj. Järvamaal Einmanni mõisapiirkonnas (praegu Lääne-Virumaa) Jaagup Kaljuti ja tema naise Anna Marie (neiuna Kleemet) peres. Õppis Einmanni ja Moe vallakoolis ning algkoolis Tapal, 1906–1912 Tallinna Nikolai gümnaasiumis; seejärel Petrogradi polütehnilise instituudi majandusteaduse osakonnas. Osales I maailmasõjas alates 1916 Vene merelennuväe koosseisus; lõpetas 1917 Bakuu merelennukooli. Aastatel 1918–1920 oli Abhaasias Ülem-Linda kooli õpetaja. Opteerus 1921 Eestisse, töötas Statistika Keskbüroo kantselei juhatajana. Edaspidi tegutses Eesti Vabariigi diplomaadina, sealhulgas konsulina saatkondades ja konsulaatides Petrogradis, Moskvas, Kopenhaagenis, Prahas, Berliinis ja Riias. Arreteeriti 14. juunil 1941 Tallinnas, mõrvati nõukogude võimu poolt 13. aprillil 1942 Sverdlovski oblastis Sosva vangilaagris.

Kamma, Tõnis (ka Tõnis Kama) (?–1929). Salme asunduse kooliõpetaja. Sügisel 1898 asus Abhaasias Salme eesti asunduse kooliõpetajaks, kellena töötas kuni 1908, misjärel asus tööle Taga-Kaukaasias Novorossiiski algkooli juhatajana. Uuesti töötas Salmes kooliõpetajana aastatel 1921–1922 (võimalik, et ka hilisematel aastatel, sh. 1924). Suri 1929.

Kangur, Laura (neiupõlvenimi) → Laura Pihlapuu

Kares, MihkelMihkel Kaares

Keerig, Johann (sündinud Johann Kering; ka Johan Keering, Kerig) (1868–1933). Vladikavkazi pastor. Sündis 18. oktoobril 1868 vkj. Viljandi khk.‑s Vana-Võidu vallas Lause talus Jaan Keeringi peres. Õppis 1891–1897 Tartu Ülikoolis usuteadust. Ordineeriti pastoriks 1898. Alates 1902 Põhja-Kaukaasias Vladikavkazi luteri koguduse vikaarõpetaja, seejärel sealsamas pastor kuni 1906. Alates 1906 kuni 1908 Tallinna Pauluse koguduse pastor. Aastatel 1908–1919 Eestis Harjumaal Jüri koguduse pastor. Suri 1933.

Kider, Karl (sündinud Karel Kidder; ka Kaarel; pseudonüüm: Redik Soar) (1882–1946). Soriküla ja Sõrt-Karaktšora kooliõpetaja, ajakirjanik. Sündis 1. aprillil 1882 vkj. Saaremaal Valjala kirikumõisas Liisu Kideri pojana. Õppis Valjala kihelkonna­koolis, Kuressaare linnakoolis, Valgas pedagoogilistel kursustel, hiljem ka Haapsalus. 1906–1907 Läänemaal Oru ministeeriumikooli õpetaja. Aastatel 1907–1908 Põhja-Kaukaasias Soriküla eesti asunduse köster-kooliõpetaja (lahkus sealt kiusamise tõttu). 1908–1911 Krimmis Sõrt-Karaktšora eesti asunduse köster-kooliõpetaja. 1911–1912 viibis Kaukaasia ja Krimmi eesti asundustes. 1912–1913 töötas õpetajana Põltsamaa ja Viljandi kihelkonnakoolides. Edasi mitmete ajalehtede toimetaja. 1915–1917 sõjaväes, osales Eesti rahvusliku sõjaväe loomisel; seejärel taas ajakirjanik ja toimetaja (sealhulgas kajastas ajakirjanduses Suhhumi eestlaste laulupidu). Avaldanud ka näidendi ja novelle. Alates 1926 pidas Harjumaal Kodasool asundustalu. Suri 27. märtsil 1946 Harjumaal Kodasool.

Kiesel, Otto Johannes (ka Otto Johann, Otto-Johan) (1886–1967). Pedagoog ja Thbilisi eesti seltsielu tegelane. Sündis 8. oktoobril 1886 vkj. Tallinnas töölise Juhan Kieseli peres. Õppis Tallinna linnakoolis, omandas algkooliõpetaja kutse. Töötas 1904–1906 õpetajana Virumaal Haljala khk.‑s Aaspere ministeeriumikoolis. 1906 siirdus Gruusiasse. Aastatel 1906–1910 õppis Tiflisi õpetajate instituudis; 1917–1918 õppis Tiflisi polütehnilises instituudis agronoomiat. 1910–1918 Tiflisi kaubanduskoolis õpetaja. Abiellus 1911 Thbilisis seal sündinud Alma Pauline Polskyga. Oli 1912 asutatud Tiflisi Eesti Seltsi esimees. Tuli 1919 Tallinna ja asus tööle poeglaste kommertsgümnaasiumis kursuste juhatajana, tegutses ka lektorina ja oli 1920–1934 Tallinna Õpetajate Seltsi esimees. Õppis Tartu Ülikoolis keemiat. 1921–1936 ja 1938–1940 ja 1942–1944 Tallinna poeglaste gümnaasiumi direktor; 1936–1937 haridusministeeriumi koolivalitsuse direktor. Avaldanud õpikuid, teinud kaastöid ajalehtedele. Emigreerus 1944 Saksamaale, 1950 Rootsi ja hiljem USA‑sse. Suri 7. juulil 1967 USA‑s Minnesotas.

Kilk, Jaan (1841−1895). Samara ja Taga-Kaukaasia asunik, Abhaasia Estonia küla üks asutajaid. Sündis 5. mail 1841 vkj. Võnnu kirikumõisa vallas vabadik Johan Kilgi ja tema naise Mari peres. Kevadel või suvel 1861 liikus perekond Krimmi ja tõenäoliselt sealt peatselt edasi Põhja-Samarasse, kus Jaan Kilgist sai rahva seas lugupeetud asunik. Aastal 1881 valisid kohalikud eestlased tema ja Peeter Piiri Põhja-Samara eestlaste ümberasumise maakuulajateks Taga-Kaukaasiasse. Kilk ja Piir vaatasid koos Joosep Rezoldiga üle maid Gruusias Batumi ümbruses ja seejärel Abhaasias Suhhumi piirkonnas, kus ka sobiv maakoht (Suhhumi linnast 3-4 km ida või kirde pool Abžakvas) välja valiti. Rezold kirjutas tema kohta nii: „Jaan Kilk [on] Wene moodu suure habemega, särk ikka pükside pääl nagu muidugi Wenelasel, ja kaunis osaw sõnamees.” 5. mail 1882 asus Põhja-Samarast Suhhumi suunas teele 60 peret eestlasi, kes jõudsid 28. mail Suhhumi. Siiski ei asutud väljavalitud maakohta, vaid Suhhumist kaugemal kagus asuvasse kohta, mis sai Estonia nime. Estoniasse 1882 elama läinud Samara eestlasi oli kõigest 14 peret (nende hulgas Kilk), ülejäänud läksid mujale. Sealjuures avaldas Kilk ka ise Eesti ajalehtedes lühikese sündmuste kirjelduse Taga-Kaukaasias eesti asunduse loomise kohta. Estonia külas oli Kilk 1888. aastal valminud koolimaja ehituse eestvõtja ning eri aegadel külavanem, kirikuvöörmünder ja koolivanem. Ta suri 28. märtsil 1895 vkj. Estonia külas kodu lähedal juhtunud vankriõnnetuse tagajärjel; maeti 31. märtsil 1895 Estonia kalmistule. Kilgi surma asjaolusid on kirjeldanud ajalehes Olevik kaasasunik Jakob Mihkelson ja ajalehes Eesti Postimees kaasasunik Johan Pihlakas.

Kirchberg, Jüri (alates 1935 eestistatult Jüri Maanso) (1891−1948). Sulevi, hiljem Salme asunduse kooliõpetaja. Sündis 29. septembril 1891 vkj. Viljandimaal Pilistveres taluperemees Jüri Kirchbergi peres. Aastatel 1913–1914 Abhaasias Sulevi küla kooliõpetaja; oli aktiivne Sulevi kultuurielu edendaja, osales 1914 Suhhumi eestlaste laulupeol Sulevi kooride ja orkestri juhatajana. Aprillis 1915 lahkus Sulevist sõjaväekohustuse tõttu. Õppis Thbilisis junkrukoolis, hiljem oli lipnik Kaukaasia 19. kütipolgus. Abiellus 1917 Novorossiiskis Annette Kisleriga (sünd. 1893) Taga-Kaukaasia Aibga eesti asundusest. Aastatel 1919–1921 oli Jüri Kirchberg kooliõpetaja Abhaasia Salme eesti asunduses; 1920 Salme revolutsioonikomitee sekretär. Lahkus 1920. aastatel Eestisse, tõenäoliselt Pilistverre või Jõgeva piirkonda, kus teda on aastatel 1927 ja 1932 mainitud Painküla algkooli juhatajana ning aastatel 1938 ja 1943 Jõgeva Rahvaraamatukogu Seltsi esimehena. Suri 1948 ja on maetud Jõgeva valda Siimusti kalmistule.

Kirkmann, Amalie (ka Амалия Антоновна Киркман; sündinud Mali Paumwerk; ka Maali Paumverk, Baumverk, Baumwerk) (1882–1969). Kaukaasia eesti asunik, eesti kultuuri kandja. Sündis 4. oktoobril 1882 vkj. Järva-Jaani khk. Kaaruka külas teenija Mari Paumverki tütrena. Aastal 1907 siirdus vend Jüri Baumverki juurde Taga-Kaukaasiasse Punase-Lagedale, kus abiellus vahemikus 1909…1911 Punase-Lageda kooliõpetaja, samuti Eestist hiljuti tulnud Johannes Kirkmanniga. Erinevalt Johannes Kirkmannist jäi Amalie Taga-Kaukaasiasse ja elas hiljem Abhaasias Konnalinnas ehk Leselidzes (praegune Getšripš). Eestist 1950. ja 1960. aastatel seal külas käinud kultuuriinimesed on meenutanud Amalie Kirkmanni haruldast mälu, kui ta esitas kitarri saatel nii lüürilist repertuaari kui ka 1905. aasta revolutsioonilisi laule. Samuti on Amalie Kirkmann edasi andnud meenutusi Tammsaare viibimisest Punase-Lagedal suvel ja sügisel 1912. Amalie Kirkmann elas Leselidzes kuni oma surmani 1969. aastal ja on maetud Salme eesti asunduse kalmistule.

Kirkmann, Johannes (kasutanud ka nime Juhan Kirkmann; alates 1936 eestistatult Juhan Murumets) (1885–1949). Punase-Lageda eesti asunduse kooliõpetaja, Eesti Vabariigi konsul Gruusias. Sündis 18. jaanuaril 1885 vkj. Läänemaal Kullamaa khk. Piirsalu mõisapiirkonnas teenija Tiina Kirkmanni pojana. Õppis Piirsalu vallakoolis ja Kullamaa õigeusu kihelkonnakoolis, 1900–1903 Haapsalu Nikolai koolis. Omandas 1907–1908 Haapsalu linnakoolis õpetaja kutse. Töötas õpetajana Läänemaal Seljaküla vallakoolis 1903–1905, Kuijõe vallakoolis 1905–1907 ja Liivi-Jõgisoo vallakoolis 1908–1909. Seejärel siirdus Taga-Kaukaasiasse, kus oli 1909–1914 Punase-Lageda eesti asunduse köster ja ministeeriumikooli juhataja. Abiellus vahemikus 1909…1911 Taga-Kaukaasias Maali Paumverkiga (Amalie Kirkmann). Oli Punase-Lageda rahvamaja, laulukoori, orkestri ja raamatukogu asutajaid; kirjanik Tammsaare sealviibimise ajal suvel ja sügisel 1912 ka tema lähemaid vestluskaaslasi. Aastatel 1914–1918 Vene sõjaväes: 1915 lõpetas Gruusias Thbilisi 1. lipnike kooli, sooritas suurtükiväe ohvitseri eksami ja võttis maailmasõjast osa 26. Taga-Kaukaasia välipatarei komandörina Türgi rindel. Ohvitserina Batumis teenides organiseeris Kirkmann sealseid eestlasi ja asutas seal Karl Robert Pustaga Batumi Eesti Seltsi, kus ta oli ka esimees. Pärast sõjaväest vabanemist oli 1918–1920 Tiflisi Eesti rahva nõukogu esimees ja 1920 Eesti Vabariigi konsul Gruusias. Postimehes ilmus 1911–1912 tema pikem ülevaade eesti asundustest Musta mere kubermangus ja 1920 ülevaade viimaste kolme aasta sündmustest Taga-Kaukaasias. Naasis 1921 Eestisse ja elas Tallinnas Nõmmel. 1921–1927 Nõmme algkooli õpetaja; seejärel 1927–1931 Nõmme 2. algkooli juhataja. Aastatel 1932–1934 Kivimäe algkooli juhataja. Alates 1934 Nõmme linnapea asetäitja, linnanõunik, haridus-sotsiaalosakonna ja linnakoolivalitsuse juhataja. Oli valitud ka Nõmme linnavolikokku ja oli tegev paljudes Nõmme organisatsioonides. Kotkaristi teenetemärgi kavaler. Teist korda oli abielus Minna Alide Vekk’iga. Suri 26. juunil 1949 Tallinnas, on maetud Tallinna Hiiu-Rahu kalmistule.

Kolju, Peeter (sündinud Peter Koljo; ka Kollo, Петръ Колло) (1857−?). Põhja-Samara eesti asunik. Sündis 5. oktoobril 1857 vkj. Võnnu khk.‑s (praegune Põlvamaa) Ahja vallas Kärsa külas taluperemees Jaan Koljo ja tema naise Miina peres. Perekond rändas kevadel 1863 Samara kubermangu ja jäi elama sealsesse Tšesnakovka (Чесноковка) eesti asundusse Kivijärve külla (Верхная Правая Чесноковка). Peeter Kolju oli aktiivne isamaalane ja Põhja-Samara eestlaste seltsielus osaleja ning saatis Eesti ajalehtedele pikemaid ja lühemaid kirjutisi Samarast. Leheveergudele jõudis ka tema vastasseis Põhja-Samara eestlaste vastuolulise koolmeistri Gustav Soonseiniga. Samuti oli P. Kolju Simbirskis, Samaras ja Taga-Kaukaasias tegutsenud rätsepa ja koolmeistri Johan Pihlakase sõber või vähemalt tuttav. Oletan, et P. Kolju jäi elu lõpuni Põhja-Samarasse. Tema pojad ja tütar (August, Eduard, Gustav, Jaan, Loviise ja Tavet) on olnud pärast revolutsiooni optantide nimekirjas (Peeter ise mitte, millest võib oletada, et ta suri enne 1920. aastat), kuid näib, et nad ei tulnud Eestisse. Sepp Gustav Peetri p. Kolju (sünd. 1887 Tšesnakovkas) on arreteeritud 1937 Samaras ja saadetud koonduslaagrisse.

Kratsov, Johannes (sündinud Johannes Krawtsow; ka Juhan; ka Kravtsov, Kratsoff). (1841−?). Üks Abhaasia Salme küla asutajaid. Sündis 24. septembril 1841 vkj. Harjumaal Kuusalu khk. Hara külas Kaskneeme talus Jüri Kravtsovi peres. Abiellus 1861 Mari Jona’ga (sünd. 1842). Oli ametilt laevakapten. Olevat olnud koos Johan Lindvesti ja Jüri Ponamariga ka üks Kuusalu eestlaste Taga-Kaukaasiasse väljarändamise mõtte algatajaid. Sügisel 1884 rändas perega välja Abhaasiasse, kus eestlased järgmisel aastal asutasid Salme küla. Kratsov pidi olema jõudnud kohale juba 18. oktoobriks 1884, sest seda kuupäeva kannab Kaukaasiast tema kohta saadetud kirikutäht. Aastal 1924 elas Salmes.

Kullerkupp, Oskar (sündinud Oskar Kupp; kasutanud pseudonüümi O. K.) (1897–1943). Venemaal tegutsenud punane aktivist, ajakirjanik, luuletaja ja prosaist. Sündis 12. oktoobril 1897 vkj. praegusel Valgamaal Rõngu mõisapiirkonnas Tauri talus sulase Juhan Kupu peres. Õppis Tarvastu kihelkonnakoolis, hiljem Venemaal töölisfakulteedis, 1920. aastatel Leningradi parteikoolis; 1925–1930 Moskva Riiklikus Ülikoolis filoloogiat. Tegutses 1920. aastatel bolševistliku aktivistina ja tegi punast propagandatööd mitmetes eesti idakandiasundustes, sh. Abhaasias Sulevis. Avaldas ajalehes Edasi pikemaid kirjeldusi eesti asunduste kohta. Vangistati nõukogude võimu poolt 1935. Suri 15. oktoobril 1943 Venemaal vangilaagris. Temalt on muu hulgas ilmunud luulekogu Lenini haual (1969).

Kurkus, Madis (ka Maddis; Мадис Куркус, Маддис Куркус, ka Мадисъ Куркусъ; mõnes allikas ka ekslikult Kukrus) (1833–1910). Põhja-Kaukaasia eesti asunik, üks Maruhha ja Eesti-Haginski asutajaid. Sündis 16. aprillil 1833 vkj. Virumaal Iisaku khk. Jõuga külas Mart Kurkuse perekonnas. Rändas 1869. aastal Iisaku khk. Väike-Pungerja külast (praegu Mäetaguse vallas) koos abikaasa Kadri ja lastega Venemaale. Arvan, et Kurkused läksid kõigepealt Simbirski kubermangu Volostnikovka mõisa, kus olid ühe aasta palgal, ja liikusid kevadel 1870 Põhja-Kaukaasiasse Stavropoli kubermangu Allmäe külla. Johannes Põderi sõnul oli Kurkus õppinud noorena Virumaal ära vene keele. Ühe allika järgi oli Kurkus eestlaste (eeldatavasti siis enda rühma) juhiks ja tõlgiks kogu teekonna vältel. Kaukaasias asus Kurkus kohe 1870. aastal Balti kubermangudest tulnud eestlaste (kuid ilmselt mitte Krimmist ja Samarast varem sinnasamasse tulnud eestlaste) üheks esindajaks ning saatis järgnenud aastatel ametivõimudele Eestist tulnud perede nimel aktiivselt ja hulgaliselt palvekirju, taotledes mitmesuguseid soodustusi, rahalisi toetusi ja Eestist tulnud perede paigutamist Allmäelt mujale. Dokumentidest nähtuvalt oli Kurkus ise kirjaoskamatu, palvekirjade tekste kirjutasid teised eestlased ja ka venelased. Kurkus koos kaasesindajatega pöördus Kaukaasia võimude poole nii tihti ja tungivalt, et need isegi kaalusid võimalust keelata Balti kubermangudest tulnud eestlastel palvekirjade esitamine. Aastal 1873 oli Kurkus esimesena Põhja-Kaukaasia Kubani oblasti Eesti-Maruhha küla asutajate nimekirjas, kuid juba 1874. aastal esitas ta uuesti palvekirju, et eestlased paigutataks Allmäelt (s.o. eelmisest asundusest, kus ta Kaukaasias elas) mujale. Samuti olid Kurkused nende perede hulgas, kes asutasid 1877. aastal Stavropoli kubermangus Eesti-Haginski küla. Madis Kurkus suri 6. mail 1910 Eesti-Haginskis ja on maetud sinnasamasse.

Kõiv, August (sündinud August Kõiw) (1886–?). Kooliõpetaja Eesti-Maruhhas ja Thbilisis, haridustegelane. Sündis 6. septembril 1886 vkj. Võrumaal Hargla khk. Mõniste vallas Liisa talus koolmeister Jaan Kõivu peres. Õppis 1898–1901 Mõniste vallakoolis, 1901–1902 Ritsiku kirikukoolis, 1902–1903 Tsooru ministeeriumikoolis, 1904–1906 Valga linnakoolis ja 1906–1907 sama kooli juures pedagoogilistel kursustel. Aastatel 1903–1904 töötas ka Taheva vallakoolis õpetajana. Siirdus 1907 Põhja-Kaukaasiasse, kus oli 1907–1910 Eesti-Maruhha küla köster-kooliõpetaja. Saatis kirjutisi Eesti ajalehtedele. Aastatel 1910–1914 õppis Gruusias Thbilisi õpetajate instituudis; 1914–1918 töötas gümnaasiumiõpetajana Thbilisis. Oli üks Tiflisi eesti seltsi asutajaid. 1917 asus õppima Thbilisi Polütehnilises Instituudis agronoomiat, kuid õpingud katkesid 1918. Pöördus samal aastal tagasi Eestisse ja töötas 1918–1920 (teistel andmetel 1919–1921) matemaatikaõpetajana Valga Gümnaasiumis. 1920–1934 Valga linna ja maakonna koolinõunik. 1923 asus õppima Tartu Ülikoolis majandust (kaubandust), kuid õpingud katkesid 1924. Olnud Valga Rahvahariduse Seltsi esimees. 1934–1936 Petserimaa haridusnõunik. Peale seda Valgamaa koolide inspektor. Aastal 1914 on mainitud Karsi juures (praegune Türgi) asunud Uus-Estonia eesti küla kooliõpetajana „A. Kõiv”. Võimalik, et tegu on eksitusega, kuid samas külas oli vähemalt mõni aasta varem töötanud kooliõpetajana August Kõivu vend Otto Kõiv.

Kõiv, Otto (sündinud Otto Kõiw) (1889–1919). Uus-Estonia asunduse kooliõpetaja. Sündis 30. aprillil 1889 vkj. Võrumaal Hargla khk. Mõniste vallas Liisa talus koolmeister Jaan Kõivu peres. Oli August Kõivu noorem vend. Ligikaudu aastatel 1910–1912 (võimalik, et ka varem ja hiljem) tegutses Kaukaasias Karsi linna lähedal Uus-Estonia asunduses (praegune Türgi) kooliõpetajana. Sel ajal saatis Eesti lehtedele küllaltki kaunis keeles pikemaid kirjutisi Kaukaasiast. Hiljem teenis ohvitserina Thbilisis. Naasis Eestisse, teenis Eesti sõjaväes alamleitnandina. 8. augustil 1919 laskis end teadmata põhjusel Keilas maha.

Kõiv, Peeter Friedrich (sündinud Peter Kõiw) (1866–1946). Soriküla asunduse kooliõpetaja. Sündis 3. detsembril 1866 vkj. Võrumaal Rõuge khk.‑s Vana-Nursi vallas Lauri talus koolmeister Jaan Kõivu peres. (Ei ole teada, et oleks olnud eespool mainitud vendade August ja Otto Kõivu sugulane.) Õppis Rõuge ja Hargla kihelkonnakoolides ja Tartu Õpetajate Seminaris kuni 1887. Töötas kooliõpetajana Antslas 1887–1888, Rõuges 1888–1890 ja Räpinas 1890–1896. Aastatel 1896–1899 Rasina vallasekretär. Aastatel 1899–1903 kooliõpetaja Kiidjärvel. Siirdus 1903 Põhja-Kaukaasiasse, kus oli 1903–1906 Soriküla (Hussõ-Kardonik) ministeeriumikooli juhataja. Sealt liikus Peterburi kubermangu, kus töötas 1907–1909 Schlüsselburgi maakonnas vallasekretärina. Seejärel töötas Vastseliinas õpetajana. Oli 1914–1916 kooliõpetajaks Brjanski vene-eesti algkoolis ja juhatas 1916–1919 Petserimaal Dubrovka algkooli. Aastatel 1919–1930 Kahkva Väike-Veerksu algkooli juhataja. Alates 1930 pensionil. Avaldanud raamatu Eesti nooremate luuletajate album ja mitmesuguseid kirjutisi ajalehtedes ja ajakirjades, sealhulgas ka Kirjad Kaukaasiast (1905). Suri 1946.

Laaman, Otto (sündinud Ottomar Laaman) (1900–1988). Väliseesti seltsielu tegelane ja asunduste ajaloo kajastaja. Sündis 14. veebruaril 1900 vkj. Krimmis Samruki eesti asunduses (nüüd Beregovoje) Kotlep Laamanni peres. Perekond oli rännanud Krimmi 1861. aastal Tallinna lähedalt Tiskre külast. Alates 1911 elas Otto Laaman Krimmis Jevpatorijas. Aastal 1920 tuli Eestisse, kus õppis Tartu Ülikoolis agronoomiat ja õigusteadust 1922–1926. Hiljem töötas põllutööministeeriumi katastriosakonna sekretärina. Abiellus 1929 Elfriede Puusepaga; kolm last. Otto Laaman põgenes 1944 Saksamaale ja emigreerus 1948 Kanadasse. 1953–1978 Kanadas Calgary Eesti Seltsi esimees, hiljem elas Ontario provintsis Seedriorus. Avaldanud kirjutisi ja raamatuid, sealhulgas Mälestused Krimmist ja Eestlased Kanadas. Suri 10. oktoobril 1988 Kanadas Ontarios.

Lindvest, Johan (sündinud Juhan Lindwest; mõnes allikas — arvatavasti ekslikult — ka Johannes Lindvest) (1842–?). Eestlaste saadik ja vanem Salme ja Sulevi külade asutamisel. Sündis 10. mail 1842 vkj. Kuusalu khk.‑s Uuri külas Mardi talu Jakob Lindvesti pojana. Oli ametilt laevakapten. Olevat olnud koos Jüri Ponamari ja Johannes Kratsoviga ka üks Kuusalu eestlaste Taga-Kaukaasiasse väljarändamise mõtte algatajaid. Valiti 1884 Kuusalu khk. eestlaste maakuulajaks Taga-Kaukaasiasse väljarändamisel ja sama aasta märtsis tuli tagasi koos Musta mere kubermangu võimudelt eestlastele saadud loaga asuda elama Abhaasiasse Musta mere rannikule. Sügisel 1884 jõudsid Kuusalu khk. eestlased (159 inimest) Kaukaasiasse ja elasid esialgu Vesjoloje külas. Aastal 1885 asuti elama äsja asutatud Salme–Sulevi eesti asundusse (hiljem Salme ja Sulevi asundused) praeguses Abhaasias. Lindvest elas asunikuna Salmes ja Sulevis, oli ka Sulevi külavanem. Muu hulgas on teda oma kasuisaks nimetanud Villem Ludvik. Oletan, et Lindvest suri Sulevis enne 1925. aastat.

Lippart, Tõnu (sündinud Tõnno Lippart; autograafiliselt Tenno Lippart; mõnes allikas ka Lippard ja ekslikult Tõnu Lipost; palvekirjades Тену Липпартъ, ka Липпардъ) (1836−?). Üks Põhja-Kaukaasia Allmäe küla eestlaste esindajaid 1870. aastatel. Sündis 12. juulil 1836 vkj. Põltsamaa khk. Tapiku vallas Tamsi talus Peet ja Madli Lipparti perekonnas. Põltsamaa koguduse personaalraamatust nähtub, et tema kohta on saadetud 7. mail 1856 Tartu maakohtule kirikutäht hobusevarguse pärast. Tapiku valla passiraamatust nähtuvalt on Tõnu Lippart saanud märtsis 1870 passi koos perega (naine Anno ja poeg Nigul) Venemaale minekuks (passiraamatus isikukirjeldus: pikkus 167 cm, pruunid juuksed, hallid silmad, välimus ümar). Teadaolevalt oli Lippart märtsis ja aprillis 1872 Thbilisis ja esitas koos Madis Kurkusega Kaukaasia asevalitsejale palvekirja Põhja-Kaukaasiasse Allmäele asunud eestlaste ümberasustamiseks Kasinka maadelt (s.o. Allmäelt) muule, sobivamale maatükile. Edasine elukäik mulle teadmata; oletan, et Tõnu Lippart asus lõpuks elama hoopis Siberisse.

Litter, Peeter (1892−?). Suhhumi seltsielu‑ ja majandustegelane. Sündis 23. märtsil 1892 vkj. (teistel andmetel 26. märtsil 1892 vkj.) Lätimaal Zvārtava (Adsel-Schwarzhof) mõisapiirkonnas Viljandimaalt Heimtalist pärit endise soldati, hilisema tisleri Andres Litteri ja tema naise Mari peres. (Peeter ristiti Eestis Hargla koguduses.) Pere liikus hiljem Valgasse ja sajandivahetuse paiku Viljandisse. Aastal 1913 läks Peeter Litter sealt kutse peale Taga-Kaukaasiasse Suhhumis asutatud Eesti Majanduse Ühisuse ärijuhiks. Oli üks Suhhumi eestlaste 1914. aasta laulupeo mõtte algatajatest ja kuulus 1913−1915 sekretärina laulupeo toimkonda. Abiellus sealse kohaliku eestlanna Marie Vares’ega. Oletan, et Peeter Litter tegutses Taga-Kaukaasias aktiivselt äri alal ja oli Sotšis asunud tubakavabriku omanik. Pärast revolutsiooni opteerus Eestisse.

Lossmann, Jüri (sündinud Jüri Losmann) (1859–1931). Kooliõpetaja Krimmis, Salmes ja Eesti-Haginskis. Sündis 16. juulil 1859 vkj. Pärnumaal Tori vallas Orava talu peremehe poja (hilisema peremehe) Mart Losmanni peres. Umbes 1883–1886 (või ka kauem) töötas kooliõpetajana Krimmis Samruki eesti asunduses. Oli hea muusikamees ja asutas Samrukis pasunakoori; ühtlasi oli ka lähedal asunud Kuntaugani eestlaste mõisa pasunakoori juhataja. Arvatavasti jätkas ta kooliõpetajana mõnes teises Krimmi asunduses, sest kui ta augustis 1890 Saarde kirikus Annette Kosenkranius’ega (sünd. 1872 Allikukivi kalevivabriku piirkonnas) laulatati, märgiti Lossmanni elukohaks Krimm. Ühe allika järgi olevat pankrotistunud Kuntaugani eestlaste mõisa pasunakoori liikmed kolinud Abhaasiasse Salme eesti külla ning kutsunud hiljem Lossmanni ka sinna. Aastatel 1893–1897 oligi Lossmann Salme asunduse kooliõpetaja, samuti Salme laulukoori ja orkestri asutaja. Vahepealne elukäik alates 1897 on mulle seni teadmata, kuid Stavropoli arhiivist leitud meetrikate põhjal näib, et tema tütar Marta Katherine sündis 1900. aasta detsembris või 1901. aasta jaanuaris Suhhumi lähedal Estonia asunduses. Aastatel 1903–1906 (võimalik, et ka aasta-paar varem ja mõni aasta hiljem) oli ta Põhja-Kaukaasias Eesti-Haginski asunduses kooliõpetaja. Seal asutas ta kohaliku laulukoori, pasunakoori ja näiteringi. Jäi Eesti-Haginskisse elama kuni 1921. aastani, mil ta sealt optandina Eestisse lahkus. Suri 25. veebruaril 1931 Pärnus.

Ludvik, Villem (sündinud Hinrik Willem Ludwi; ka Villem Ludvig, Willem Ludwig, Виллем Людвиг, autograafiliselt Willem Ludwik) (1873–1935). Sulevi küla asunik. Sündis 11. jaanuaril 1873 vkj. Harjumaal Kuusalu khk. Uuri külas mölder Jüri (Jürgen) Ludwi peres. Perekond rändas 1884 välja Taga-Kaukaasiasse, kus algul elati Vesjoloje, hiljem Salme külas. Seal surid 1886 Villemi vanemad ja vend. Villem jõudis 1888 tagasi Kuusalu khk.‑da, kuid läks 4 aastat hiljem uuesti Abhaasiasse. Abiellus 1893 Juuli Olev’iga Sulevi külast ning jäi Sulevisse elama. Oli Sulevis pikka aega kroonu metsavaht ja metsaülem, mitmel korral Sulevi esindaja, ka külavanem ja komissar. Käsikirjade Sulevi ajalugu (1925) ja Sulevi partisanid (1928) ning Ploompuu kalendris pealkirjaga Eestlane kange kütina Kaukaasias ilmunud jahilugude autor. Suri 5. augustil 1935, maetud Sulevi kalmistule.

Luts, Gregor (1882−?). Sündis 11. märtsil 1882 vkj. Põlvamaal Kanepi khk. Erastvere mõisapiirkonnas taluperemees Mihkel Lutsu peres. Hiljem elas pere sama khk. Koigera vallas. Aastal 1910 (võimalik, et ka varem) ja kuni 4. aprillini 1911 oli ta Põhja-Kaukaasias Eesti-Maruhha külas kirjutaja ning asutas sellesse külasse raamatukogu, kuid oli sunnitud külaelanike kiusu tõttu Maruhhast lahkuma. Ajaleheteadete järgi pidi ta seejärel (alates 1911) asuma tööle Livoonia küla kirjutajana. Samuti on oktoobris 1912 Peterburi Teatajas märgitud, et Livoonia külakirjutaja Luts on sunnitud ametist lahkuma. Alates maikuust 1911 on Peterburi Teatajale saatnud korrapäraselt sõnumeid keegi G. L. Jaltast, keda võib suure tõenäosusega pidada Gregor Lutsuks. Aastal 1912 on Gregor Luts avaldanud eesti ajalehtedes kirjutisi näiteks Abhaasia Sulevi küla ja Novorossiiski kohta, millest võib oletada, et pärast Eesti-Maruhhast lahkumist oli Luts siiski seotud mitte Livoonia piirkonna, vaid Musta mere rannikuga. Edasine elukäik mulle seni teadmata, aga kahtlustan, et ta ei tulnud Eestisse tagasi.

Martensen, Jüri (sündinud Jüri Martenson; ka Martinsen, Martinson) (1867–1945). Stavropoli ja Pjatigorski pastor. Sündis 21. oktoobril 1867 vkj. Viljandi khk.‑s Viljandi mõisavallas Kääriku talus Märt Martensoni peres. Lõpetas Tallinna kubermangugümnaasiumi, õppis 1890–1898 Tartu Ülikoolis usuteadust. Ordineeriti 2. juulil 1900 Ingerimaal Gattšinas pastoriks. Teenis 1900 Gattšinas adjunktina ning Moloskovitsas (Ingerimaa) ja Smolenskis vikaarõpetajana. 1901 Tartu Maarja koguduses vikaarõpetaja. Aastatel 1902–1908 Põhja-Kaukaasias algul vikaarõpetajana ja hiljem pastorina Stavropoli ja Pjatigorski luteri kogudustes. (Ühe allika järgi teenis samadel aastatel veel ka Vladikavkazi kogudust.) Aastatel 1909–1920 Eestis Võru Katariina koguduse pastor. Pärast seda töötas usuõpetajana koolides. Arreteeriti nõukogude võimu poolt 14. juunil 1941 ja saadeti Siberisse, kus ta 1945. aastal suri.

Mellikov, Peeter (sündinud Peter Mellikow; ka Петр Меликов, Петръ Меликовъ, Peter Melikow) (1829–1908). Põhja-Kaukaasia asunik. Sündis 5. juulil 1829 vkj. Pärnumaal Sauga mõisavallas Eametsa külas taluperemees Ain Mellikovi ja tema abikaasa Anni peres. Suvel 1868 rändas koos abikaasa ja kahe lapsega ning kahe teise Sauga mõisavalla leibkonnaga (Herm ja Sarapuu) välja Stavropoli kubermangu, kus nad olid ühed esimestest otse Balti kubermangudest (Eesti‑ ja Liivimaalt) tulnud asunikkudest Kaukaasias. Arvatavasti olid nemad üks peredest, kelle kohta teatas pastor Doll oktoobris 1868 Eesti Postimehele, et Pärnu ligidalt on kuus perekonda 20. augustil 1868 hea tervise juures Kasinkasse jõudnud ja saanud kubernerilt nõusoleku sinna elama asumiseks, kui dokumendid on korda aetud (Mellikov registreeriti Stavropoli kubermangu elanikuks 1870). Aastatel 1870–1871 oli Mellikov koos Madis Kurkusega üks Eestist tulnud eestlaste esindajaid Kaukaasia võimudele palvekirjade kirjutamisel, kuid hiljem, nagu nähtub dokumentidest, pöördus Kurkus võimude poole teiste kaasesindajatega. Oletan, et Mellikov kirjutas ka Eesti ajalehtedele, näiteks selle kirja aastast 1873, kus ta kritiseerib ühte osa Balti kubermangudest Kaukaasiasse tulnud eestlasi nende rumala käitumise pärast. Juunis 1873 oli Mellikov Põhja-Kaukaasias Kubani oblastis Eesti-Maruhha asutajate hulgas. Peeter Mellikov suri 29. septembril 1908 Stavropoli kubermangus Eesti-Haginskis ja on maetud sinnasamasse.

Meomuttel, Jüri (1868–1948). Põhja-Samara eestlaste kooliõpetaja, esimese asunduste ülevaateraamatu koostaja. Sündis 2. juulil 1868 vkj. Viljandi mõisapiirkonnas Madi talus tellise­meister Märt Meomutteli peres. Õppis Viljandis ja edasi 1885–1887 Tartu Õpetajate Seminaris. Töötas õpetajana 1887–1890 Halliste kihelkonnakoolis ja 1890–1896 Viljandi kihelkonnakoolis. Aastatel 1896–1921 oli Põhja-Samaras Bõkovka eesti asunduste kooliõpetaja Lohukülas (Средняя Быковка). Seal töötades asus 1899 koostama esimest eesti idakandiasunduste teatmikku Eesti asunikud laialises Wene riigis, mille avaldas Postimehe kirjastus Tartus 1900. aastal. Opteerus 1921 Eestisse ning töötas 1922–1927 Imaveres Laimetsa algkooli juhatajana, hiljem elas Viljandis. Suri 20. augustil 1948.

Michelson, JakobJakob Mihkelson

Mihkelson, Jakob (ka Michelson) (1866–1937). Abhaasia Estonia asunduse kooliõpetaja, hiljem avaliku elu tegelane Suhhumi linnas. Sündis 13. novembril 1866 vkj. Pärnu khk.‑s Surju mõisavallas sulase Jaan Mihkelsoni peres. Siirdus 1880. aastatel Taga-Kaukaasiasse (Abhaasiasse), kus elas algul Ülem-Linda külas. Septembris 1891 tegi Pärnus kooliõpetaja eksami. Novembris 1891 läks tagasi Abhaasiasse ja asus Estonia küla koolmeistriks Johan Pihlakase asemele ning tegutses selles ametis kuni septembrini 1896, tegeldes muu hulgas aktiivselt karskuse edendamisega. Aastal 1896 sai Mihkelson Suhhumi linna lähedal aianduse ja põllunduse katsejaama (hilisem Suhhumi botaanikaaed) ülevaatajaks, kellena töötas 1896–1902. Aastal 1898 oli ta Suhhumi Põllumeeste Seltsi üks asutajaliikmeid ja valiti ka seltsi juhatusse revidendi ülesannetes. Pärast töötamist katsejaamas asus elama Suhhumi linna, kuhu ehitas maja. Seal elades töötas ta kaubamaja Jenny Ko. õllelao ärijuhina, pidas ka oma poodi. Suhhumi linna eestlaste segakoori juhataja. Oli 1913 Suhhumi Eesti Majanduse Ühisuse asutajate hulgas, kuulus ka selle juhatusse kassiirina, hiljem ärijuhina. Aastatel 1913–1915 kuulus Suhhumis Kaukaasia eestlaste juubelilaulupeo toimkonna juhatusse (kassahoidjana). Aastal 1922 on Eesti diplomaatiline esindaja Kaukaasias Sergei Paul nimetanud Mihkelsoni „[Eesti Vabariigi] Suhhumi konsulaaragendiks” ja ühtlasi maininud Eesti konsulaadi olemasolu Suhhumis (ERA.957.12.4 lk. 11). 1893–1899 saatis Mihkelson mitmeid pikemaid kirju ajalehele Olevik. Mihkelsoni abikaasa oli Anna-Marie (neiuna Eesmann — oletan, et Suhhumi piirkonna eesti asunike tütar). Hilisemast elukäigust olen seni teada saanud vaid Jakob Mihkelsoni surma-aasta (1937).

Murumets, JuhanJohannes Kirkmann

Nahkur, Tõnis (sündinud Tõnnis Nahkor; Estosadoki kalmistul mälestustahvlil Денис Матсович Нахкур) (1854–1917). Kaukaasia asunik, üks Estosadoki asutajaid. Sündis 29. oktoobril 1854 vkj. Pilistvere khk. Kõo valla Kirivere külas Mats Nahkuri peres. Perekond rändas vankril Eestist välja Põhja-Kaukaasiasse Stavropoli kubermangu tõenäoliselt kevadel 1869 (kirikutäht Stavropolist 5. juulil 1869) või äärmisel juhul 1868. Algul elati tõenäoliselt Allmäe eesti asunduses (või teise võimalusena naaberasunduses Kasinkas). Viis aastat hiljem (u. 1873-1874) kolis perekond Põhja-Kaukaasias Eesti-Maruhhasse, hiljem aga (arvatavasti u. 1878) Kalmõkkiasse Eesti-Haginskisse (võimalik, et enne mindi Kasinkasse või Allmäele tagasi, nagu seda tegi ligikaudu samamoodi liikunud Juhan Peterson). Aastal 1885 valiti Tõnis Nahkur üheks Põhja-Kaukaasia eesti külade maakuulajaks uue, parema asupaiga otsingul. Kolm maakuulajat (peale Nahkuri veel Kustav Asmann ja Hans Erm) otsisid uut kohta mitmelt poolt üle Kaukaasia ja valisid lõpuks välja Krasnaja Poljana oru Taga-Kaukaasias, kuhu 36 eesti peret Põhja-Kaukaasia asundustest siirdusid suvel 1886 üle Kaukasuse mägede ja asutasid Punase-Lageda eesti küla (Estosadok). Hiljem oli Tõnis Nahkur ka sellesama asunduse külavanem. Suri 1917 Estosadokis. Tõnis Nahkuri venna Jüri poja Jaan Nahkuri (sünd. 1866 Kõo vallas) mälestusi kajastab Juri Jefremov oma raamatus Musta mere ranniku mägiradadel (Tallinn, Eesti Raamat, 1973; originaali tiitel: Ю. К. Ефремов. Тропами горного Черноморья. Москва, Государственное издательство географической литературы, 1963).

von Nicolay, Alexander (ka Nikolay, Nicolai; Александр Павлович Николаи; prantsuspäraselt: Alexandre Nicolaï; inglise keeles ka Alexander Pavlovich Baron von Nicolay) (1821–1899). Vene riigiametnik, parun, Kaukaasia asevalitseja peavalitsuse ülem, luterlane. Sündis 25. veebruaril 1821 Taanis Kopenhaagenis parun Paul von Nicolay perekonnas. Suguvõsa oli saksa-prantsuse juurtega. Alates 1840. aastate lõpust töötas Kaukaasias kõrgetel ametikohtadel; aastatel 1863–1875 Thbilisis Kaukaasia asevalitseja peavalitsuse ülem. Samuti oli alates 1863 riigisekretär ja senaator, alates 1873 tõeline salanõunik, alates 1875 Riiginõukogu liige, 1881–1882 Venemaa rahvahariduse minister. Von Nicolay oli abielus Sofia Tšavtšavadzega (1833–1862), kes oli gruusia vürsti, kindrali ja poeedi Aleksander Tšavtšadze tütar. Kaukaasia asevalitsuse peavalitsuse ülemana tegeles von Nicolay muu hulgas eesti asunike saabumisega Kaukaasiasse. Parun Nicolay suri 2. juulil 1899 Latšinos Thbilisi lähedal.

Nigol, August (sündinud August Niggol; ka Nigul, venekeelsetes allikates ka Николь) (1877–1918). Pastor, teenekaim eesti asunduste uurija ja toetaja. Sündis 1. augustil 1877 vkj. Kambja kihelkonnas Vana-Prangli vallas (praegune Põlvamaa) taluperemees Karl Niggoli ja tema naise Liisa peres. Õppis Tartus gümnaasiumis, oli Peterburis apteekriõpilane ja töötas algkooliõpetajana. Õppis 1900–1905 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, seejärel töötas usuõpetajana Pärnus. Kindralkuberneri korraldusel sunniti teda 1906. aastal Pärnust Venemaale lahkuma. Seal töötas saksa keele õpetajana Doni-äärses Rostovis ja Saratovis. Ordineeriti pastoriks 2. juulil 1908 Põhja-Kaukaasias Petaania (Bethanien) saksa asunduses Pjatigorski linna lähedal (praegune Konstantinovskaja Terski oblastis). Aastatel 1908–1909 töötas sealsamas abipastorina, teenides ka Kaukaasia eesti asundusi (sh. külastas ka Taga-Kaukaasia eesti asundusi). 1909 töötas gümnaasiumõpetajana Rostovis, 1910 Peterburi kubermangus Jamburgi kommertskoolis. Sel perioodil aitas ta Peterburi kubermangu eesti asundusi haridus‑ ja kultuuripüüetes, muu hulgas paludes neile lehtede kaudu toetust kooliehituseks (nt. Tikapesa asundusse) jms. Püüdis 1910 edutult saada Viljandi Pauluse koguduse pastoriks (kuni 1909 oli samas koguduses pastoriks olnud August Doll). Siirdus 1911 Helsingisse, kus oli vene Aleksandri gümnaasiumis saksa keele õpetaja, aga tegutses ka eestlaste pastorina. August Nigol tegeles põhjalikult eesti idakandiasunduste uurimisega. Reisis suvel 1915 kaks kuud Krimmi ja Kaukaasia eesti asundustes. Suvel 1916 reisis 9 nädalat eesti asundustes Vologda ja Vjatka kubermangudes ja uuesti Kaukaasias, seejärel Kostroma ja Jaroslavli kubermangudes ja lõpuks Arhangelskis. Ka juulis ja augustis 1917 reisis Nigol Venemaal: Vjatka, Volga, Jaroslavi, Kostroma, Samara ja Orjoli kubermangudes. Nendest reisidest avaldas ta ülevaateid Eesti ajakirjanduses, muu hulgas „Reisi muljed”, „Krimmi ja Kaukasia reisilt, „Arhangelskist Karssi” ja „Meie asunikkudest”. August Nigol püüdis ka täiustada eesti idakandiasunduste ja nende koguduste territoriaalset korraldatust. Reisidelt jm. kogutud andmete põhjal koostas Nigol 1917. aastal ja saatis Tartusse trükki eesti asunduste ülevaateraamatu käsikirja, mis hävis Tartu langemisel punaste kätte. Nigol koostas uue käsikirja Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal, mis trükiti 1918. See on seni mahukaim ilmunud ülevaade eesti idakandiasundustest. Juunis 1918 sõitis August Nigol jällegi Venemaa eestlaste juurde, külastades muu hulgas eesti asundusi Jaroslavli, Vologda ja Kostroma kubermangudes. (Vt. ka Nigoli enda reisilt saadetud viimane kirjutis „Töö wälises Eestis 1918” ja „Õp. Nigoli viimasest Venemaareisist”.) Sealt edasi suundus Nigol Siberi poole ja jõudis Permi linna, kus bolševikud ta kinni pidasid. Arreteerimiskäsule kirjutas alla eesti enamlane Juhan Tiik (Juhani poeg). Võib arvata, et tegu oli mitte juhusliku, vaid ettekavatsetud aktsiooniga. Samal ööl, 16. augustil 1918 mõrvasid bolševikud pastor August Nigoli Permi linnas. Tiigi suhtes peeti 1920. aastatel Eesti Vabariigis kohtuprotsess, milles leidis kinnitust Tiigi tegevus Nigoli arreteerimisel, kuid ei õnnestunud tõendada, et just Tiik oli Nigoli maha lasknud. Tiik mõisteti eluaegsele sunnitööle, kuid anti hiljem vangide vahetamise korras Nõukogude Venemaale üle.

Olev, Mart (sündinud Mart Olew) (1857–?). Üks Sulevi küla asutajaid. Sündis 10. märtsil 1857 vkj. Virumaal Haljala khk. Selja mõisapiirkonnas Toomas Olevi peres. Hiljem elas pere Kadrina khk. Vohnja vallas. Novembris 1884 rändas välja Abhaasiasse, kus eestlased hakkasid asutama Salme küla. Mart Olev oli üks nendest, kes said loosiga Salme külas halva krundi ja otsustasid leida detsembris 1885 parema talukoha kõrgemalt mägedest, praegusest Sulevi külast. Mõne allika järgi olevat Sulevi külale selline nimi pandud Mart Olevi ettepanekul. Aastal 1924 elas Sulevis.

Paul, Sergei (1892–1942). Alam-Linda kooliõpetaja. Sündis 18. mail 1892 vkj. Saaremaal Laimjalas kohaliku õigeusu preestri Karl Pauli ja tema naise Klaudia peres. Õppis Pärnu poeglaste gümnaasiumis, 1910–1915 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Lõpetas 1915 Venemaal Kaasani ülikooli õigus­teadus­konna. Töötas 1915 Turkestanis Vene riigikontrolli ametnikuna. Osales I maailmas sõjas Läti tagavara­polgu ametnikuna ja 1917. aastast I Eesti polgu koosseisus. Alates 1918 Vene kodusõjas Denikini armees Lõuna-Venemaal polgukomandöri abi. Alates 1918 õppis Voroneži ülikoolis agronoomiat. Aastal 1920 oli Abhaasias Alam-Linda eesti asunduse kooliõpetaja ning Suhhumi korteriosakonna juhataja ja juriskonsult. Alates novembrist 1920 Eesti konsulaaragent Gruusia Demokraatlikus Vabariigis Thbilisis ning alates 1921 Eesti diplomaatiline esindaja Kaukaasias. Aprillis 1922 pöördus tagasi Eestisse ja töötas Välisministeeriumis, seejärel oli vandeadvokaadi abi. Osales vabadussõjalaste liikumises ja oli seetõttu 1934 märtsist septembrini vangis. Alates 1935 tegutses Tallinnas vandeadvokaadina. Arreteeriti Tallinnas 23. märtsil 1941, suri 24. märtsil 1942 Permi oblastis Solikamski vangilaagris.

Peets, Peeter (sündinud Peter Peets) (1860−?). Ülem-Linda kooliõpetaja. Sündis 24. detsembril 1860 vkj. Tartumaal Nõo kihelkonnas Vana-Nõo mõisapiirkonnas Tamsa külas Jaan Peetsi ja tema naise Viiu (neiuna Anik) peres. Oli 1890. aastatel Laiuse kihelkonnas Leedis kooliõpetaja. Lahkus sealt 1901. Aastatel 1903 ja 1904 on ta märgitud Abhaasia Ülem-Linda eesti asunduse köster-kooliõpetajaks, arvatavasti oli seda ka vähemalt aastatel 1905 ja 1906. Tema foto (1905) on olemas siin.

Peterson, Juhan (sündinud Juhan Peeterson) (1853−?). Põhja-Kaukaasia Eesti-Haginski kooliõpetaja 1878–1885. Sündis 10. juunil 1853 vkj. Virumaal Lüganuse kihelkonnas Saka külas Kustav Peetersoni ja tema naise Kristina peres. Pere (ema ja võõrasisa ning lapsed) rändas 1870. aastal samast kihelkonnast Simbirski kaudu Põhja-Kaukaasiasse Kasinka eesti asundusse. Aastal 1873 koliti Põhja-Kaukaasias Eesti-Maruhha asundusse, kus elati 4 aastat. Aastal 1877 rändas pere Kasinkasse tagasi ja sealt 1878. aastal Eesti-Haginski asundusse. Seal oli Peterson alates samast aastast 7 aastat koolmeister ja seejärel 3 aastat kirikuvöörmünder. Ka hiljem elas Peterson Eesti-Haginskis ja saatis aastatel 1882–1901 Ristirahva Pühapäevalehele sealt teateid.

Pihlakas, Johan (sündinud Juhan Pihlakas) (1861–1915). Kooliõpetaja, asunik ja rätsep — tema elulugu ja töid vt. lähemalt temale pühendatud eraldi leheküljel.

Pihlapuu, Laura (neiuna Laura Kangur; esimeses abielus Laura Raud) (1901–1982). Põhja-Kaukaasia eestlaste ajaloo uurija. Sündis 9. jaanuaril 1901 ukj. Põhja-Kaukaasias Livoonia eesti külas asunik Jaan Kanguri ja tema naise Liisa peres. Õppis Livoonia algkoolis, seejärel gümnaasiumis. Töötas 1919–1920 Livoonias eesti algkooli õpetajana. Opteerus 1920. aastal Eestisse ja töötas 1920–1924 õpetajana Võrumaal Meremäe Vaslamäe algkoolis, 1924–1926 Obinitsa algkoolis, alates 1927 Orava Kahva algkoolis. Oli Tartu Riiklikus Ülikoolis botaanika kateedri õppejõud. Uuris ka Põhja-Kaukaasia eestlaste ajalugu ja pärimust, mille kohta avaldas artikli („Eesti asundus Livoonia Põhja-Kaukaasias” – A. Luts (toim.), Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXVI. Tallinn, Valgus, 1972, lk. 248–275). Eesti Rahva Muuseumis on korrespondentide vastuste arhiivis on hoiul tema samanimeline mahukam käsikiri (ERM KV 161). Pensionipõlves elas Antslas. Suri 1. jaanuaril 1982; maetud Võrumaale Rõugesse. Kui Laura Pihlapuu sugulastel on võimalik minuga ühendust võtta, palun seda teha, et arutada võimalust avaldada tema mahukad ja põhjalikud uurimused siin saidil.

Piir, Peeter (sündinud Peter Piir; ka Петръ Піеръ) (1837–1892). Samara ja Taga-Kaukaasia asunik, Abhaasia Estonia küla üks asutajaid. Sündis 6. märtsil 1837 vkj. Võnnu khk.‑s Ahja mõisavallas Imste külas vabadik Märt Piiri peres. Hiljem elas pere samas vallas Lääniste külas. Aastal 1862 rändas Peeter Piir koos ema Mai (sünd. 1811), abikaasa Miina (sünd. 1839) ja poeg Joosepiga (sünd. 1862) välja Põhja-Samarasse (sealsesse Estonia külla, mis asutati samal aastal). Aastal 1881 valisid kohalikud eestlased tema ja Jaan Kilgi Põhja-Samara eestlaste ümberasumise maakuulajateks Taga-Kaukaasiasse. Piir ja Kilk vaatasid koos Joosep Rezoldiga üle maid Gruusias Batumi ümbruses ja seejärel Abhaasias Suhhumi piirkonnas, kus ka sobiv maakoht (Suhhumi linnast 3-4 km ida või kirde pool Abžakvas) välja valiti. Rezold kirjutas tema kohta nii: „Peeter Piir [on] lühikese kaswuga, punaka, nüri habemega, kaunis kõrge otsaesisega, keskealine mees; kauni[te] waimuannetega, aga ilma kooliõpetuseta, nagu kõik meie suurem jagu Eesti põllumehi.” 5. mail 1882 asus Põhja-Samarast Suhhumi suunas teele Piiri enda mälestuste järgi 60 peret eestlasi, kes jõudsid 28. mail Suhhumi. Siiski ei asutud väljavalitud maakohta, vaid Suhhumist kaugemal kagus asuvasse kohta, mis sai Estonia nime. Estoniasse 1882 elama läinud Samara eestlasi oli kõigest 14 peret (nende hulgas Piir), ülejäänud läksid mujale. Kaasasuniku Johan Pihlakase kirjelduse järgi armastas Piir kirjandust ja teadmisi ning oli väga abivalmis ja lugupeetud asunik. Arvatavasti abiellus Piir Estonias elades teist korda. Aastal 1891 läks Piir kõrge lepa otsa selle ümber kasvanud viinapuu küljest viinamarju korjama, kukkus ja sai tugevasti vigastada. Pärast aastast põdemist suri ta 1892. aastal Estonia asunduses ning maeti 6. oktoobril 1892. Maetud Estoniasse. Järelehüüde Peeter Piirile kirjutas Johan Pihlakas ajalehes Sakala. Piiri mälestused ilmusid arvatavasti Hendrik Holbergi (või teise võimalusena Voldemar Sooviku) vahendusel 1929 Pärnu Postimehes.

Ponamar, Jüri (ka Punamar) (1850−?). Üks Abhaasia Salme küla asutajaid. Sündis 3. veebruaril 1850 vkj. Harjumaal Kuusalu khk. Hara külas Jüri Ponamari peres. Oli ametilt laevakapten ja olevat olnud koos Johan Lindvesti ja Johannes Kratsoviga ka üks Kuusalu eestlaste Taga-Kaukaasiasse väljarändamise mõtte algatajaid ja tema kodus olevat peetud ka selleteemalisi nõupidamisi. Sügisel 1884 rändas välja Abhaasiasse, kus eestlased järgmisel aastal asutasid Salme küla. Ponamar pidi olema jõudnud kohale juba 18. oktoobriks 1884, sest seda kuupäeva kannab Kaukaasiast tema kohta saadetud kirikutäht. Salme küla algusaegadel toimetas Ponamar ka vaimulikke talitusi ja õpetas lapsi (kooli tollal veel ei olnud). Villem Ludviku andmetel olnud Ponamar ka Salme külale nime panija.

Puur, Robert (sündinud Robert Eugen Puur) (1884−?). Naftatööstur ja Eesti Vabariigi konsul Aserbaidžaanis. Sündis 12. aprillil 1884 vkj. Narvas Joaorul Jõhvi khk.-st pärit Abram Puuri (1851–1928) ja Saksamaalt pärit Emilie Berta Luft’i (1848–1918) peres. Aastal 1905 asus elama Aserbaidžaani. Abiellus 1908 Bakuus Maria Mjasojedovaga. 1911 Bakuu Eesti Seltsi esimehe abi; korraldas järgnenud aastatel aktiivselt Bakuu eestlaste seltsielu. 1914 on teda mainitud kui naftatööstuse Melikov & Mahmurov peakontori juhatajat Balaxanıs (Bakuu lähedal). Oli 1915–1916 Bakuu Eesti Seltsi esimees. Alates 1916 Bakuus naftafirma Šubanneft kaasomanik. 1919 asutatud Bakuu Eesti Rahva Nõukogu esimees. 1920 pärast Venemaalt korraldatud riigipööret Aserbaidžaanis konfiskeeriti Puurilt tema ettevõtte varad. Puur lahkus 1920 sügissuvel Bakuust Eestisse. Määrati samal aastal Eesti Vabariigi konsuliks Asebaidžaani Nõukogude Vabariigis, misjärel läks Bakuusse ja asus abistama Aserbaidžaanist lahkuda soovivaid eestlasi ning kaitsma nende omandit. Pärast Taga-Kaukaasia NFSV loomist, kui sealsed võimud sulgesid Eesti konsulaadi, lahkus Puur kevadel 1923 Bakuust lõplikult Eestisse. Eestis katsetas Puur äritegevust Soomega, mis aga ebaõnnestus. Seejärel elas Stockholmis, kus jätkas kaubandustegevust, samuti ebaõnnestunult. Hiljem kuuldavasti elas Soomes Helsingis, kus olevat Hindrik Toometi andmetel üsna alla käinud.

Põder, Mart (sündinud Märt Podar; ka Põdder) (1882–1935). Sulevi ja Soriküla asunduste kooliõpetaja. Sündis 21. jaanuaril 1882 vkj. Viljandimaal Tarvastu khk. Tarvastu mõisapiirkonnas Lohu talus sulase Kaarli Põderi peres. Lõpetas 1902 Valga Õpetajate Seminari ja siirdus Taga-Kaukaasiasse, kus oli Abhaasias Sulevi eesti asunduse kooliõpetaja aastatel 1902–1912. Abiellus 1904 Tiina Ramjalg’iga (1885–1978), kes oli aasta varem Eestist Sulevisse tulnud. Korraldas Sulevis aktiivselt laulu‑, pillimängu‑ ja näitlemistegevust, tellis ka Sulevisse oreli. Oli üks Sulevi raamatukogu asutajaid (1908) ja Sulevi seltsimaja ehituse eestvõtjaid (1911). Oli ka Sulevi–Salme Põllumeeste Seltsi esimene esimees. Villem Ludviku andmetel kutsuti Põder 1912 Eestisse Rakvere linna haridusseltsi kooli õpetajaks, kuhu ta olevat ka läinud. Ent vähemalt aastatel 1914–1916 on Mart Karli p. Põder märgitud kalendris Кубанский календарь Põhja-Kaukaasia Soriküla eesti asunduse kooliõpetajaks (ta võis seal töötada ka kauem, seni täpsustamata). I maailmasõjas teenis Türgi rindel Turkestani polgus ülemleitnandina, misjärel naasis Eestisse. Suri 1. novembril 1935 Tartus.

Raudkepp, Aleksander Friedrich (sündinud Alexander Friedrich Raudkepp) (1849–1935). Kooliõpetaja Krimmis Utškuju-Tarhani eesti asunduses. Sündis 23. augustil 1849 vkj. Järvamaal Ambla khk. Karkuse mõisas kutsar Karel Raudkepp’i peres. Õppis 1863–1867 Aluvere vallakoolis ja Rakvere kihelkonnakoolis ja 1867–1870 Kuuda Õpetajate Seminaris. Seejärel oli 1870–1871 Sõmerus kooliõpetaja, 1871–1873 Kurna vallakirjutaja, 1873–1881 Amblas kihelkonnakooli õpetaja (ja 1875–1881 Ambla köster). Alates 1871 abielus Marie Krügeriga (1852–1928). 1881 töötas õpetajana Rakveres Kalevipoja seltsi ministeeriumikoolis. Oli ajalehe Sakala kaastöötaja ja baltisaksa ringkondade vaenualune. Oktoobris 1882 siirdus perega Krimmi. Töötas seal kooliõpetajana 1882–1885 Utškuju-Tarhani eesti asunduses, 1885–1886 Friedenthali saksa asunduses ja 1886–1898 uuesti Utškuju-Tarhanis. Asus 1898 Sevastopoli linna saksa koguduse köstriks, kellena töötas arvatavasti kuni 1914. Naasis Eestisse 1922. aastal. 1923–1929 oli Tallinna linnavalitsuse ametnik. Suri 6. märtsil 1935 Tallinnas.

Rehtlane, Hans (hiljem eestistatult Ants Rehtlane) (1884–1942). Allmäe asunduse kooliõpetaja. Sündis 12. novembril 1884 vkj. Pärnumaal Vändra khk. Võidula mõisapiirkonnas töölise Jaan Rehtlase peres. Lõpetas 1903 Eesti Aleksandrikooli, edasi õppis 1903–1904 Tallinnas pedagoogilistel kursustel ja omandas algkooliõpetaja kutse. 1904–1905 Viljandimaal Kõpu kihelkonnakooli õpetaja. Alates 1. oktoobrist 1905 kuni 15. veebruarini 1916 oli Põhja-Kaukaasias Allmäe eesti asunduses kooliõpetaja. Astus 1916 Vene sõjaväkke. Lõpetas 1917 lipnikekooli ja sõdis lipnikuna Riia rindel 19. Siberi kütipolgu koosseisus septembrist kuni detsembrini 1917. Hiljem oli Eesti Vabariigi sõjaväe koosseisus; 1940. aastal jõudis koloneli auastmeni. Arreteeriti Tallinnas 1. juulil 1941 ja saadeti Venemaale Solikamski vangilaagrisse, kus suri 24. jaanuaril 1942.

Reimann, Jaan (1874−?). Salme asunduse kooliõpetaja. Sündis 5. juulil 1874 vkj. Viljandimaal Suure-Jaani khk.‑s Taevere valla Villeme talu peremehe Hans Reimanni ja tema abikaasa Kadri (neiuna Hansen) peres. Õppis 1891–1894 Suure-Jaani khk.‑s Kase külakoolis, 1894–1898 Suure-Jaani kihelkonnakoolis, 1901–1907 Pärnu linnakoolis ja 1907–1909 Tallinnas pedagoogilisel kursusel. Töötas 1898–1901 Pärnus raudteel; aastatel 1909–1913 Otepää algkooli juhataja; 1914–1919 Abhaasias Salme eesti asunduse algkooli juhataja. Osales 1914 Suhhumi eestlaste laulupeol Salme–Adleri segakoori juhatajana. Hiljem, alates 1920 Eestis Petseri II algkooli juhataja. Petseri Peetri koguduse köster 1920–1924. Taluomanik Petserimaal. Petseri Eesti Hariduse Seltsi abiesimees 1925–1927; Petserimaa Õpetajate Liidu esimees 1933–1935.

Reinmann, Karl (sündinud Karl Alexander Reinmann, hiljem Karl Aleksander Reinmann, ka Carl; ekslikult ka Reimann ja Reiman; alates 1937 Karl Aleksander Reinaste) (1891–1942). Alam-Linda ja Sõrt-Karaktšora kooliõpetaja, asunduste uurija. Sündis 20. juulil 1891 vkj. Kodavere khk. Halliku mõisapiirkonnas (praegune Pala vald Jõgevamaal) ehitusmeister Kustav Reinmanni peres. Õppis Tartumaal, hiljem omandas Tallinnas algkooliõpetaja kutse. 1910–1911 Tartumaal Hellenurme vallakooli õpetaja. Aastatel 1911–1913 Abhaasias Alam-Linda eesti asunduses ministeeriumikooli õpetaja ja sügisest 1913 kuni 1918 Krimmis Sõrt-Karaktšora eesti asunduses semstvokooli õpetaja. Alam-Linda majandusühisuse ja Alam-Linda laulu‑ ja mänguseltsi eestvõtja, samuti Ülem-Linda hoiu‑ ja laenuühisuse eestvõtja ja esimees kuni sügiseni 1913. Tegutses kuni 1913 aktiivselt Suhhumi Eesti Majanduse ühisuses (mis asutati 1912), sealhulgas koosolekute juhatajana. Osales Peterburi Eesti Hariduse Seltsi asunduste osakonna töös ning Krimmi ja Kaukaasia eesti kooliõpetajate keskkorralduse loomise komisjonis; muu hulgas käis 1914. a. hariduse seltsi lähetusel Kaukaasia eesti asundusi uurimas. Selle reisi aruanne pakub huvitavaid vihjeid seni teadmata või vähetuntud eesti asunduste kohta; olen ka kohanud huvitavat vihjet Reinmanni pikema samateemalise käsikirja kohta, mille saatus ei ole kahjuks teada. Teenis 1915–1917 maailmasõjas. 1918–1919 Ühistegelise Liidu juhatuse esimees Krimmis. Aastatel 1919–1920 teenis Denikini ja Wrangeli vägedes. Seejärel naasis Eestisse, töötas algul koolijuhatajana ja hiljem mitmetes seltsides ja ettevõtetes tähtsatel kohtadel, saanud riiklikke autasusid. Muu hulgas oli Raadio-Elektroonikatehase (RET) üks omanikke, Nõmme raadio asutaja (1936) ja OÜ Eesti Ringhääling asutaja. Nõmme linnavolikogu liige ja esimees 1930–1934; alates 1935 Kaitseliidu Nõmme malevkonna pealik. Arreteeriti 15. juunil 1941, mõrvati Nõukogude võimu poolt Sverdlovskis vangilaagris 24. aprillil 1942. Kui võimalik, paluksin Karl Reinmanni (Reinaste) järglastel endaga ühendust võtta, et saada selgust tema kaduma läinud ja tõenäoliselt väga huvipakkuva käsikirja saatuses.

Reits, Kristian (ka Reiz; Kristjan Reits; olevat kasutanud ka nime Mart Ernsuk, samuti on talle viidatud nimega Kristjan Kreitsel) (1845-?). Usulahu rajaja. Sündis 1. veebruaril 1845 vkj. Keila khk. Viti mõisavallas Toomas Reitsi peres. Töötas mõned aastad kooliõpetajana Jõelähtme khk.‑s Saha mõisavallas ja Jüri khk.‑s Lagedil. Seejärel asutas 1870. aastatel oma usulahu, kogudes jüngreid Harjumaalt ümberkaudsetest kihelkondadest. Tegutses ise selle usulahu preestrina, sh. ristis ja laulatas. Ajavahemikus 1876...1879 siirdus koos järgijatega Lõuna-Venemaale Simbirski kubermangu, kus algul värvati järgijaid Smorodinos ja naaberasundustes, seejärel aga renditi kaugemas Karsuni maakonnas kroonult maad ja rajati kõrvalisse kohta oma väike asundus (võimalik, et praeguses Barõši rajoonis kunagises Vitelevka külas või selle läheduses). Usulahu tõekspidamiste hulka kuulus laupäeval püha pidamine, täiskasvanute uuesti ristimine, soolasöömisest ning ehete ja värvitud riiete kandmisest, samuti isiklikust varast loobumine (kogu vara oli ühine ja jagati võrdselt). Johan Pihlaka kirjelduste järgi oli reitslastel lubatud mitmenaisepidamine ja samuti söönud nad hobuseliha. Simbirski kubermangus tegutses Reits vähemalt aastatel 1877–1885 (arvatavasti kauem), algul oli seal tema järgijaid 30 perekonda, hiljem lahknes sekt kaheks ja Reitsiga jäi u. 20 peret (oletan, et Reits võis oma järgijatega siirduda Simbirski lähedale Dubrovosse ning teise haru juht Kaarel Zederbaum jäi Vitelevkasse — kuid see ei ole kindel). Hilisem elukäik teadmata. Oletan, et 1920. aastatel taotles Reits koos poegadega (Abram, Isak ja Kristjan) Eesti kodakondsust, kuid nende Eestisse tuleku kohta mul andmeid pole. Veebiportaal folklore.ee kirjutab tänapäeva Simbirski eestlaste kohta: „Smorodinot tuntakse luteriusuliste asundusena, Široki ja Lommi vanema põlvkonna eestlased kuuluvad enamjaolt vabakogudusse. Kohapeal nimetatakse neid subbotnikuteks, laupäevalisteks või hingamispäeva pidajateks”. Ei saa küll kindel olla, kuid ei tundu ka võimatu, et need subbotnikud on reitslaste järeltulijad ja seega oma usu teataval kujul alal hoidnud. Kirikuraamatutest nähtuvalt oli Tallinnas hiljem tuntuks saanud prohvet Karl Reits (1885−1941) Kristian Reitsi venna Jaani poeg.

Renning, Friedrich (sündinud Friedrich Martin Renning) (1866−?). Eesti asunik, Abhaasias tegutsenud ametnik ja tõlk. Tallinna majakavaht Priidik Renningi poeg, sündis 4. juunil 1866 vkj. Riias. Lõpetas kevadel 1883 venekeelse Tallinna linnakooli. Siirdus seejärel sügisel 1883 Krimmi, et asuda sõjaväeteenistusse, kuid mõtles ümber ja asus Abhaasiasse Suhhumi piirkonda. Oli seal Linda küla asunik. Teenis Suhhumis kreiskohtu kirjutajana ja tõlgina. Estonia asunik Johan Pihlakas on teda 1890 maininud kui asjatundjat abhaaside alal. Naasis Eestisse ja oli aastatel u. 1904–1914 ülemtalurahvakohtu eesistuja Võrus ja Raplas. Läks Kaukaasiasse tagasi. Alates 1919 oli Abhaasias Gudautas (tollal Gruusia DV) rahukohtunik. Opteerus 1920 v. 1921 Eesti kodanikuks. Alates veebruarist 1923 kuni oktoobrini 1934 töötas Tallinna 4. jaoskonna rahukohtunikuna; vabastati sellest ametist parandamatu haiguse tõttu.

Renning, Rudolf (sündinud Rudolph Karl Renning; kasutas ka varjunime R. Olenin) (1878–1961). Ühiskonnategelane ja ajakirjanik, sh. Suhhumis ja Rostovis. Sündis 4. aprillil 1878 vkj. Tallinnas majakavaht Priidik Renningi ja tema abikaasa Wilhelmine (neiuna Laaman) peres. Rändas vanematega kevadel 1884 Krimmi Samruki eesti asundusse, kus elasid Rudolfi onud Hindrek ja Toomas Laaman. Sama aasta augustis asus pere Abhaasiasse Suhhumi piirkonda, kuhu oli juba varem elama asunud Rudolfi vanem vend Friedrich Renning. Õppis 1889–1893 Suhhumi algkoolis; 1894–1900 Ukrainas Umani põllutöö‑ ja aianduskoolis, hiljem täiendas end põllumajanduslikel kursustel. Oli 1900–1902 Suhhumi Põllumeeste Seltsi sekretär. Õppis 1901–1902 ja 1905–1906 Novo-Aleksandriiski (praegune Puławy Poolas) põllumajanduse ja metsanduse instituudis. Töötas 1902–1905 Ukrainas agronoomina, sh. juhtivatel ametikohtadel, ühtlasi organiseeris talupoegi ühingutesse ja toimetas radikaalset ajalehte Народная Польза. Abiellus 1904 Aleksandra Feldmann’iga. 1906–1907 oli maapaos Soomes, Ungaris ja Šveitsis, õppis sel ajal ka Soome ja Šveitsi kõrgkoolides. 1907 naasis Venemaale ja tegutses mitmete ajalehtede kaastöötajana. 1909–1912 Ukrainas Volõõnia kubermangus agronoom ja väikepanga asutaja; 1913–1914 Podoolia kubemangus ühistegevuse korraldaja ja väikekrediidipanga juhataja. 1914–1918 Doni-äärses Rostovis juhtiv pangandustöötaja; 1917 sealsamas ka Rostovi Eesti klubi üks asutajaid ja eestseisuse liige. Oli Rostovis 1920 peetud Kagu-Venemaa eesti rahvusorganisatsioonide konverentsi üks korraldajaid ning sealsamas eesti rahvuskomitee üks asutajaid ja esimees, kellena tegi ka suuri jõupingutusi Eestisse opteerida soovijate aitamiseks. Augustis 1920 naasis Eestisse. 1920–21 Eesti Vabariigi Põllutööministeeriumi laenude peavalitsuse juhataja; 1921–1923 kaubandus-tööstusministri abi. Seejärel töötas mitmetel juhtivatel kohtadel kaubanduse alal, sh. Eesti–Vene kaubanduskoja direktorina. Teda peeti tugevaks Vene olude tundjaks. Muu hulgas käis ka tihedalt läbi Konstantin Pätsiga ning tegutses koos temaga kõrgel tasemel Eesti ja NSV Liidu vaheliste kaubandussuhete korraldamisel (selle kohta põhjalikumalt: Jaak Valge. „Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid”. Akadeemia, 6/2007, lk. 1163 ja 7/2007, lk. 1453). Emigreerus arvatavasti 1940. aastatel Rootsi. Paguluses võttis osa rahvuslike organisatsioonide tööst ja oli Stockholmi eestlaste seas tuntud „raamatuonu” hüüdnime all, sest pühendus seal eesti raamatute levitamisele. Avaldanud ka ise mitmeid erialaseid teoseid. Elu lõpul asus kirjutama oma mälestusi, millest ilmus katkendeid Stockholmi Eesti Päevalehes (raamatuna ei ole ma neid mälestusi leidnud). Suri 15. märtsil 1961 Rootsis Stockholmis.

Rezold, Joosep (sündinud Josep Rezholdt; ajakirjanduses ka Rezoldt, Retsold, Retsolt; Kadrina personaalraamatutes Retzold; kasutas ajakirjanduses vaheldumisi nimekujusid J. R. Rezold ja J. R. Rezoldt ning initsiaale J. R. R.) (1847–1909). Pedagoog, Abhaasia eesti asunduste loomise inspireerija. Sündis 7. mail 1847 vkj. Kadrina khk.‑s Hulja mõisapiirkonnas kupja Robert Retzoldi peres. Õppis arvatavasti Rakvere kreiskoolis. Edasi õppis 1867–1870 Kuuda Õpetajate Seminaris. Hiljem elas Rakvere linnas ja töötas Palmses vallakooli õpetajana. Kevadel 1873 sõitis Šveitsi; arvatavasti õppis Baseli misjonikoolis. Pärast seda (1870. aastate keskel) töötas Saksamaal Barmeni linnas 7‑klassilises koolis õpetajana. 1870. aastate lõpupoole siirdus Gruusiasse Thbilisi linna, kus töötas Mihhailovski gümnaasiumi direktorina (alul arvatavasti kooliõpetajana). Aastatel 1878–1883 saatis Eesti ajalehtedele mitmeid kirjeldusi Taga-Kaukaasiast. Eesti Postimehes 1878–1879 ilmunud „Kaukaasia kirjad” — milles ta ise eesti asunduste loomise mõtet ei väljendanud, vaid kirjeldas Taga-Kaukaasia olusid — ajendasid Põhja-Samara eestlasi 1882. aastal Suhhumi piirkonda Estonia ja Linda asundusi looma. Suvel 1881 võttis ta vastu Samara eestlaste saadikud Jaan Kilgi ja Peeter Piiri ning aitas neil asunduse jaoks sobiva koha leida. Hiljem on Rezold Eesti ajalehtedes ka otsesõnu toetanud Taga-Kaukaasiasse eesti asunduste loomise mõtet ning jaganud eestlastele nõuandeid ja hoiatusi sinna väljarändamise kohta. Ka Salme–Sulevi asunduse loojad on maininud, et nad said väljarändamise mõtte Rezoldi kirjadest. Samuti on Rezold võtnud võrdlemisi kriitiliselt sõna Eesti ajalehtede kohta ning sattunud seetõttu pahuksisse mitmete ajalehetoimetajatega. 1880. aastatel oli Rezold Aserbaidžaanis Bakuu linnas ringkonnakohtu sekretäri abi. Naasis Eestisse ja oli kuni 1891 Kilingi-Nõmmel Pärnumaa II jaoskonna ülemtalurahvakohtu esimees. Seejärel töötas eraadvokaadina Tallinnas. Oli kolleegiumiassessori teenistusastmes. On koostanud mitmeid raamatuid, sealhulgas kaheosalise eestlaste üldajaloo (1889/1893), Eesti luuletajate albumi (1895) ja Baltimaa eraseaduse tõlke (1898) jm. harivaid teoseid. Aastatel 1904–1909 Venemaal Tomski kubermangus politseiametnik ja maakonnaülema abi. Joosep Rezold suri Tomskis 7. mail 1909 vkj.

Romanov, Mihhail (suurvürst Mihhail Nikolajevitš; vene keeles: Великий князь Михаил Николаевич; saksa keeles: Großfürst Michael Nikolajewitsch; inglise keeles: Grand Duke Michael Nikolaevich of Russia) (1832–1909). Kaukaasia asevalitseja (s.o. Vene Keisririigi kõrgeim võimukandja Kaukaasias) aastatel 1862–1881. Sündis 13. oktoobril 1832 vkj. Peterhofis Venemaa keisri Nikolai I ja tema abikaasa keisrinna Aleksandra Fjodorovna peres. Abiellus 1857 Badeni suurhertsogitari Cäciliega (1839–1891; venepäraselt Olga Fjodorovna). Nimetati 6. detsembril 1862 Venemaa keisri asemikuks (asevalitsejaks) Kaukaasias (resideerus Thbilisis) ja Kaukaasia sõjaväe komandöriks ülemjuhataja õigustes. Vabastati asevalitseja ja sõjaväe ülemjuhataja kohustustest 23. juulil 1881. Tema asevalitsemisaega jäi ka esimeste eesti asunike saabumine Kaukaasiasse. Hiljem, alates 1881 Venemaa Riiginõukogu eesistuja. Suri 5. detsembril 1909 vkj. Prantsusmaal Cannesis.

Schmiedehelm, Eduard (sündinud Eduard Reinhold Schmiedehelm; ka Smiedehelm; alates 1935 eestistatult Eduard Rehe) (1882−?). Punase-Lageda eesti kooliõpetaja. Sündis 3. detsembril 1882 vkj. Järva-Jaani khk. Seliküla mõisapiirkonnas Gustav Schmiedehelmi peres. Töötas 1902–1909 Taga-Kaukaasias Punase-Lageda eesti asunduses kooliõpetajana. Tema eestvõttel asutati Punase-Lagedal laulukoor, orkester, raamatukogu ja näitering. 1909 lahkus Eestisse. 1911–1913 oli Harjumaal Vääna kooli juhataja. Olevat hiljem olnud Tallinnas Raua kooli (s. o. praeguse 21. Kooli) õpetaja.

Schultz, Adrian (Adrian Alexander Schultz; ilmselt ekslikult ka Schulz) (1846−?). Novorossiiski, hiljem Stavropoli pastor, sakslane. Sündinud 20. juunil 1846 vkj. Pastoriks ordineeritud 25. veebruaril 1873. Aastatel 1882–1885 pastorina Podoolias — praeguses Ukrainas — Nemirovis (Nemõriv, ukr. Немирів). 1885–1887 Podoolias Dunajivtsi (ukr. Дунаївці, poola Dunajowce) koguduse hooldaja. Umbes samal ajal võis ta teenida ka Brest-Litovski kogudust (praeguses Valgevenes). Saadeti 1893 (teistel andmetel juba 1891) Kubanimaa ja Musta mere kubermangu pastoriks. Koguduse keskuseks valiti Novorossiisk, kus tollal veel kirikut ei olnud, mistõttu pidas algul jumalateenistusi kohalikus tsemendivabrikus. Pastor Schultz osanud ka eesti keelt. Sulevlase Villem Ludviku mälestuste järgi olnud ta tubli mägedes ronija ja jahimees ning olnud ka vabameelse mõtlemisega. Mäletatakse ka, et Schultz oli Sulevi küla asunikke igatpidi aidanud ja näiteks võtnud ühe malaariasse surnud lapse matusekulud enda kanda. Novorossiiskist saadeti Schultz Stavropoli vikaarpastoriks (oletatavasti umbes aastal 1909). 1917 saadeti ta Vene-vaenulike hoiakute eest välja Siberisse Irkutski kubermangu. Pärast vabanemist samal aastal kolis Schultz elama Volga-äärsesse Sarepta saksa kolooniasse.

Soar, Redik (pseudonüüm) → Karl Kider

Solon, Karl (sündinud Karel Sollon; ilmselt ekslikult ka Salon; pseudonüüm: Lark Olson) (1891–1980). Asunduste avaliku elu tegelane. Sündis 3. jaanuaril 1891 vkj. Tartumaal Äksi kihelkonnas Visusti mõisapiirkonnas Jaan Solloni ja tema naise Mari peres. Õppis Kaarepere ministeeriumikoolis. Perekond kolis u. 1906 Tartusse, kus Karl Solon õppis kuni 1910. aastani Tartu Thomsoni kaubanduskoolis. Aastatel 1910–1920 tegutses ärimehena Venemaal Doni-äärses Rostovis. Aastal 1917 on Solon olnud Lõuna-Venemaal Doni-äärses Rostovis kontoritöötaja; ta oli 3. mail 1917 Rostovi Eesti Klubi asutajaliige ja eestseisuse liige ning tegeles aktiivselt asunduste ühendamise ning Eesti tutvustamisega. Saatis suvel 1917 eestikeelsetele ajalehtedele üleskutse korraldada ülevenemaaline eesti asunduste kongress. Otto Laamani andmetel oligi Karl Solon 1919. aastal Rostovis Kagu-Venemaa ja Kaukaasia eesti asunike kongressi juhataja, kuid selle kongressi kohta ei ole ma seni leidnud rohkem mingeid andmeid (siin on digiteeritud Kagu-Venemaa eesti rahvusorganisatsioonide Rostovi konverentsi protokoll aastast 1920, kuid seal Solon ei osalenud). Abiellus 1920 Põhja-Kaukaasia Livoonia küla asuniku Paul Kanguri tütre Natalie Kanguriga (sünd. 1901). Aastatel 1920–1922 Eesti Vabariigi Moskva Kontroll-Opteerimise Komisjoni ametnik. Aastal 1923 Tallinnas o/ü Maamees juhatuse liige, hiljem Eesti–Vene Kaubanduskoja sekretär. Aastatel 1925–1931 Võru majandusühisuse „Põllumees” asjaajaja ja direktor. Hiljem taluomanik Luunja vallas; nõukogude ajal Luunja sovhoosi Pilka osakonna töötaja. Suri 9. detsembril 1980 Eestis.

Sommer, Samuel (1872–1940). Idakandiasunduste korraldaja ja rahvaluulekoguja. Sündis 23. juulil 1872 vkj. Tartumaal Torma khk. Torma vallas Kolli talu peremehe Isaak Sommeri peres. Õppis Torma valla‑ ja kihelkonnakoolis, seejärel Eesti Aleksandri linnakoolis, mille lõpetas 1893, ja Tartus Treffneri gümnaasiumis 1895–1903. Aastatel 1894–1902 oli Jakob Hurda kaastööline rahvaluule kogumisel, millega tegeles ka hiljem kogu elu. Töötas 1894/95 Torma khk. Lohusuu koolis ja 1900/01 Saadjärve koolis õpetajana. 1903–1911 õppis Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas. 1905–1909 rändas Peterburi ja Pihkva kubermangu eesti asundustes, kogudes materjali nende ajaloo kohta ning asutades seltse ja koole. Oli 1910 Peterburis esimese eesti asunike kongressi ja 1912 Narvas esimese asunduste laulupeo korraldaja. Aastatel 1911–1921 tegeles laialdaselt eesti idakandiasunduste tegevuse korraldamisega, muu hulgas Volga-äärsetes, Jaroslavi, Orjoli ja Novgorodi kubermangu eesti asundustes. 1914 pidas kõne Suhhumi eestlaste laulupeol. Aastatel 1914–1917 töötas Põhja-Kaukaasias Livoonia eesti asunduses. Oli 1917 Krimmi, Samara ja Kaukaasia eesti asunduste kongresside kokkukutsuja. Rändas lektorina suuremates eesti asundustes, korraldas kursusi. 1921 naasis Eestisse. 1921–1924 Eesti Vabariigi siseministeeriumi nõunik. 1924–1937 oli Piirimaade seltsi teenistuses, tegutsedes muu hulgas hariduse edendajana Petseri‑ ja Ingerimaal, tegeles setudele perekonnanimede andmisega, oli I Seto laulupeo eestvõtjaid ja I Seto kongressi korraldajaid. 1937–1939 siseministeeriumis piirimaade sekretär. Suri 29. juunil 1940 Tallinnas. Samuel Sommeri kogutud ja koostatud materjale asunduste ajaloo kohta on säilinud Kirjandusmuuseumis Samuel Sommeri fondis (F235).

Soonsein, Gustav (sündinud Kustaw Soonsein; pseudonüüm G. S.) (1850–?). Samara kooliõpetaja. Sündis 12. veebruaril 1850 vkj. Torma khk.‑s Torma mõisavallas Ülesoo külas sulase Joosep Soonseini peres. Hiljem liikus Äksi kihelkonda. Aastal 1871 siirdus Samara kubermangu, kus asus tööle Põhja-Samaras Baltika külas Tšesnakovka eesti asunduste kooliõpetajana, kellena tegutses u. 20 aastat. Soonseini vastuoluline isiksus on leidnud Eesti ajalehtede veergudel üsna palju kajastamist, ka tema ise võttis lehtedes sõna. Muu hulgas astus Soonseiniga (1880) sõnasõtta Carl Robert Jakobson. Soonsein oli ka eestlaste Põhja-Samarast Taga-Kaukaasiasse edasirändamise (1882) vihane vastane. Tema lahkumine Baltika kooliõpetaja kohalt võis olla seotud mingi konfliktiga; Baltika kool jäi pärast seda seisma. Oletan, et taotles 1920. aastatel Eesti kodakondsust.

Soovik, Voldemar (sündinud Woldemar Johannes Sowik; ka Soowik) (1870–1943). Abhaasia Alam-Linda ja Estonia asunduste kooliõpetaja. Sündis 18. septembril 1870 vkj. Pärnumaal Tahkuranna vallas köster Hindrik (ka Hendrik, Henrik) Sooviku peres. Õppis Pärnu linnakoolis. Kooliõpetajana töötas alates 1892. Siirdus 1902 Taga-Kaukaasiasse Batumisse (Gruusia). Aastal 1903 on teda mainitud kui Abhaasia Alam-Linda eesti asunduse köster-kooliõpetajat (oletan, et ta oli seal samas ametis ka vähemalt 1904, 1905 ja 1906). Oli Suhhumi Põllumeeste Seltsi liige. Alates 3. novembrist 1907 kuni 31. juulini 1914 Abhaasia Estonia asunduse köster-kooliõpetaja. Muu hulgas oli ka uue rahvamaja ehituse eestvõtja. Voldemar Soovik oli abielus Elviine Truumanniga (sündinud 21. juunil 1892 vkj. Abhaasias Estonia asunduses). Pärast Estoniast lahkumist läks Soovik uuesti tööle Alam-Linda asunduse kooliõpetajaks (kellena töötas veel ka 1919). Aastal 1917 oli ta Estonia külas peetud Musta mere ranna eesti asunduste kongressi juhataja abi. Pärast revolutsiooni naasis Voldemar Soovik perega Eestisse. Aastatel 1928–1929 on ta olnud Pärnumaal Metsapoole kooli juhataja kohusetäitja. Suri novembris 1943, maetud Pärnumaale Võiste kalmistule.

Susi, Johannes (ka Juhan Susi). Eesti-Haginski kooliõpetaja (selleks märgitud aastatel 1912, 1914, 1917). Suri 20. mail 1920 Eesti-Haginskis.

Susi, Juhan (sündinud Johan Susi) (1867−1931). Kooliõpetaja Põhja-Kaukaasias Livoonias, hiljem Armaviris. NB! Eesti-Haginskis oli teine samanimeline kooliõpetaja. Sündis 26. veebruaril 1867 vkj. Otepää khk. Palupera vallas Nõuni külas Virbso talus talupoeg Märt Susi ja tema naise Mari peres. Õppis Kastolatsi õigeusu kirikukoolis (kuigi oli luterlane). Lõpetas 1887 Tartu Õpetajate Seminari. Oli alates 1888...1889 kuni 1904...1905 Livoonia eesti asunduses köster-kooliõpetaja. Abiellus Livoonias Marie Andressoniga. Livooniast ära tulnud, töötas Juhan Susi lähedal asuvas Armaviri linnas kaheklassilise ministeeriumikooli juhatajana. Aprillis 1907 tuli pere Eestisse ja Juhan Susi asus Tallinnas Koplis tööle raskesti kasvatavate laste kooli juhatajana. Suri septembris 1931 Tallinnas. Juhan Susi poeg advokaat Arnold Susi (sünd. 23. detsembril 1895 vkj. Livoonia külas; surnud 29. mail 1968 Tallinnas) oli 1944. aastal Eesti Rahvuskomitee liige ja Otto Tiefi valitsuse välisminister.

Zederbaum, Kaarel (sündinud Karl Gustav Zederbaum; ilmselt ekslikult ka Zeederbaum; hüüdnimi Seeter) (1838–?). Usulahu juht Simbirski kubermangus. Sündis 7. augustil 1838 vkj. Väike-Maarja khk.‑s Porkuni mõisavallas lambakarjase Mart Zederbaumi peres. Hiljem elas perekond samas khk.‑s Kaarma vallas. 1881. aastal rändas koos naise ja lastega Simuna khk. Tammiku mõisast välja Simbirski kubermangu, kus liitus Karsuni maakonnas Kristian Reitsi usulahuga, pisut hiljem aga lõi sellest lahku ja asutas omakorda usulahu, mille tagajärjel reitslased kaheks jagunesid. Zederbaum jäi elama Karsuni maakonda Vitelevka külla või selle lähedusse. Edasine elukäik teadmata.

Zopp, Karl Jaani p. (ka Karel, Kaarel) (1868−1948). Eesti-Maruhha kooliõpetaja. Sündis 17. juunil 1868 vkj. Põlva khk.-s Moostes. Umbes 1891 läks Tallinnasse, sealt edasi Põhja-Kaukaasiasse, kus oli 1902−1905 Eesti-Maruhha külas kooliõpetaja. Hiljem elas Põlvamaal, suri Põlvamaal 1. juunil 1948.

Teppe, Juhan (ka Johan; ka Tepe) (1835–?). Üks Sulevi küla asutajaid. Sündis 18. märtsil 1835 vkj. Virumaal Haljala khk. Sagadi mõisapiirkonnas Teppeli Joosepi Hantsu peres. Oli abielus Elts Jaanperk’iga (sünd. 1837 Haljala khk.). Hiljem võis perekond elada ka Kadrina khk.‑s. Novembris 1884 rändas Juhan Teppe perega (ja koos Kuusalu inimestega) välja Abhaasiasse, kus eestlased hakkasid asutama Salme küla. Juhan Teppe oli üks nendest, kes said loosiga Salme külas halva krundi ja otsustasid leida detsembris 1885 parema talukoha kõrgemalt mägedest, praegusest Sulevi külast.

Thomson, Heinrich (sündinud Hinrik Tomson; ka Heinrich Thomason?; alates 1938 eestistatult Hindrik Toomet; ka Hendrik Toomet) (1883–1965). Seltsitegelane Aserbaidžaanis. Sündis 6. detsembril 1883 vkj. Pärnumaal Suigu mõisapiirkonnas Peet Tomsoni peres. Siirdus hiljem Tallinna ja töötas seal ametnikuna. Aprillis 1914 läks Venemaale Peterburisse tööle. Juulis 1914 saadeti tööasjus Aserbaidžaani Bakuusse, kus töötas 1914–1921 mitmetel ametikohtadel, peamiselt arveametnikuna. Liitus 1914 Bakuu Eesti Seltsiga, mille sekretäriks ta samal aastal valiti. Abiellus 1916 Bakuus Juliane Andressoniga (sündinud 1888 Livoonia asunduses, surnud 1970 Tallinnas). Kuulus 1919 asutatud Bakuu Eesti Rahva Nõukokku ja oli hiljem selle esimehe asetäitja. Aastal 1921 tuli tagasi Eestisse ja läks elama Nõmmele. Kirjutas 1939 oma mälestused, mis on ilmunud raamatus Heinrich Thomsoni mälestused Bakuust aastatest 1914−1921. Suri 13. juunil 1965 Tallinnas.

Tiismus, Johannes (1863–1929). Salme asunduse köster-kooliõpetaja. Sündis 12. mail 1863 vkj. Harjumaal Kuusalu khk. Sigula külas Joosep Tiismuse peres. Novembris 1884 rändas välja Abhaasiasse ja oli Salme küla asutajate hulgas. Aastatel 1892–1893 tegutses Salme asunduses köster-kooliõpetajana. Olevat teinud ka kaastööd Eesti ajalehtedele. Samuti täitis köstri kohuseid nõukogude ajal alates 1923. Arvatavalt oli Johannes Tiismus 1884 alustatud Salme küla perekonna raamatu (praegu Eesti Ajaloomuuseumis Jakob Nermani fondis, f.309, n.1, s.65) kirjutaja. Suri Salmes 28. septembril 1929.

Tobias, Heinrich (1906–2000). Sündis 27. märtsil 1906 ukj. Taga-Kaukaasias Punase-Lageda eesti asunduses Hiiumaalt välja rännanud Hindrek (Heinrich) Tobiase peres. Hiljem Eestis parteikooli õppejõud ja marksistlik kirjandusteadlane. Alates 1949...1951 Eesti Kirjanike Liidu liige. Aastatel 1950−1955 Keele ja Kirjanduse Instituudi direktor (sealhulgas 1951−1952 Eesti Kirjandusmuuseumi direktor). Muu hulgas on tegelnud Vene kirjanduse uurimisega. Punase-Lageda eesti asundust käsitleva mälestuste käsikirja Metsas võib mõndagi juhtuda autor. Suri 11. mail 2000, maetud Tallinna Pärnamäe kalmistule.

Treufeld, Karl (Karl Gottfried Treufeld; eesti allikates ka Carl, ka Treufeldt, Treifeldt, Treifelt, vene keeles autograafiliselt Трейфельдтъ) (1838–1901). Stavropoli ja Vladikavkazi pastor, baltisakslane. Sündinud 5. juulil 1838 vkj. Paju mõisapiirkonnas (vanasti Lugaži ehk Luhde khk. Lätimaal, hiljem Luke khk. Valgamaal) Johann Treufeldi peres. 1868 lõpetas Tartu Ülikooli usuteaduskonna, seejärel töötas Liivimaal ja Peterburis eraõpetajana. Ordineeriti pastoriks 3. veebruaril 1870 Peterburis, seejärel teenis Peterburi Jaani eesti koguduses adjunktina. 1870–1871 pastor Ukrainas Volõõnias Heimtali (Stara Buda) koguduses. Aastatel 1871–1901 pastor Põhja-Kaukaasias Stavropoli luteri koguduses (vahepeal u. 10 aastat sama koguduse pastorina Vladikavkazis), teenis samal ajal ka Pjatigorski kogudust. Valdas eesti keelt ja teenis ka ümberkaudseid eesti kogudusi (sh. Allmäe, Livoonia, Eesti-Haginsk, Maruhha, Soriküla) ning olnud eestlaste seas lugupeetud mees. Suri 2. märtsil 1901 Vladikavkazis.

Vaarmann, Anna (ka Vaarman; neiuna Anna Roosa) (1884–1973). Kaukaasia eestlane, kirjanik Tammsaare võõrustaja Punase-Lagedal. Sündis 7. augustil 1884 vkj. Põhja-Kaukaasias Eesti-Haginskis asuniku Jaan Roosa peres. Pere oli rännanud Pilistvere kihelkonnast Põhja-Kaukaasiasse ning oli suvel 1886 nende eestlaste hulgas, kes siirdusid üle Kaukasuse mägede Taga-Kaukaasiasse ja asutasid Krasnaja Poljana orus Punase-Lageda eesti küla (Estosadok). Anna Roosa abiellus eesti asuniku Nikolai Vaarmanniga (1879 − surmaaeg teadmata); nad elasid Punase-Lagedal. Suvel ja sügisel 1912 elas nende majas ja parandas seal tervist kirjanik A. H. Tammsaare (praegu on kunagises Vaarmannide kodumajas Tammsaare muuseum). Hiljem on Anna Vaarmann andnud edasi meenutusi tema elust seal. Nõukogude võim vangistas 20. jaanuaril 1930 Nikolai Vaarmanni ja saatis ta kontsentratsioonilaagrisse, edasise saatuse kohta andmed puuduvad. Anna oli sunnitud hiljem põgenema Punase-Lagedalt Abhaasiasse, kus ta elas Konnalinnas ehk Leselidzes (praegune Getšripš) kuni oma surmani 17. septembril 1973. Maetud Salme eesti küla kalmistule.

Vlastov, Georgi (Георгий Константинович Властов, vanas kirjapildis Властовъ) (1827–1899). Stavropoli kuberner aastatel 1867–1872. Sündis 25. aprillil 1827 Jaroslavi kubermangus Rostovi maakonnas Šiškovos kreeklaste perekonnas (kelle suguvõsa oli Venemaale ümber asunud 18. sajandil). Lõpetas kadetikooli ja saadeti Kaukaasiasse, kus teenis aastatel 1849–1858 muu hulgas Kabardiinias, Tšetšeenias ja Dagestanis. Alates 1858 (või 1857) tegutses administratiivsetel ametikohtadel: oli Kaukaasia asevalitseja eriülesannete vanemametnik, seejärel põllumajanduse erivalitsuse juhataja abi, hiljem (alates 1859) Stavropoli viitsekuberner. Aastatel 1859–1863 Stavropoli kuberneri kohusetäitja. Alates 1863 tõeline riiginõunik. Määrati 16. aprillil 1867 Stavropoli kuberneriks ning dokumentidest nähtuvalt asus kubernerina tegutsema hiljemalt sama aasta juuni algul. Selles ametis oli ta ka üks võtmeisikuid eestlaste tolleaegsel ümberasumisel Kaukaasiasse. Novembris 1872 pani Stavropoli kuberneri ameti maha ning keskendus usuteadusele ja vanadele keeltele. Alates 1875 töötas pisut aega Taga-Kaukaasias Kutaisi kubernerina ja 1876–1882 Tiflisis Kaukaasia asevalitseja juures. Kogus tuntust muu hulgas tõlgetega ja teoloogiliste kommentaaridega. Elu lõpupoole elas Peterburis, kus ta 24. oktoobril 1899 suri.

Vunk, Mihkel Johannes (ka Wunk, Wunck; pseudonüümid M. J. W.; Wim.) (1877–1914). Estonia asunduse kooliõpetaja. Sündis 15. detsembril 1877 vkj. Pärnumaal Tori khk.‑s Taali vallas Kitsapaiga talu peremehe Jaan Vunk’i peres. Oli 1894–1899 Vändras kooliõpetaja. Novembrist 1899 kuni 3. juulini 1906 Abhaasias Estonia asunduse köster-kooliõpetaja, sealsamas ka pasunakoori dirigent, klubimaja ehituse eestvõtja ja Suhhumi Põllumajanduse Seltsi liige. Töötas 1906–1907 Postimehe toimetuses ja avaldas samas lehes kirjutisi Suhhumi piirkonna eestlaste kohta. Teinud kaastööd ka Põllutöö­lehele ja ajakirjale Linda. Aastal 1914 on talle viidatud kui T. E. Majanduse-Ühisuse asjaajajale. Jäi I maailmasõjas 1914. aasta sügisel Galiitsias (praegune Poola ja Ukraina piiriala) kadunuks.

Witte, Julius (Julius Christoph Heinrich Georg Witte; Юлий Федорович Витте) (1814–1868). Vene riigiametnik, muu hulgas riigivarade departemangu direktor Kaukaasias. Sündis 20. oktoobril 1814 baltisakslase Johann Friedrich Witte perekonnas, kelle hollandi päritolu esivanemad olid tulnud Rootsi ajal Baltimaadesse. Julius Witte abiellus 1844 Jekaterina Fadejevaga, kes oli endise Saratovi kuberneri Andrei Fadejevi ja vürstinna Jelena Dolgorukaja tütar. Seoses abiellumisega astus luteri kiriku liikmeks olnud Julius Witte õigeusku. Aastal 1845 oli Witte Saratovis näidisfarmi juhataja, alates 1848 töötas Thbilisis Kaukaasia asevalitseja kantselei ülemana ning hiljem sealsamas riigivarade departemangu direktorina. Viimati nimetatud ametis tegeles ka Põhja-Kaukaasiasse eestlaste Kasinka küla asutamise küsimustega. Suri 31. mail 1868 Thbilisis. Julius Witte poeg Sergei Witte oli hiljem Venemaal mõjukas poliitik ja riigitegelane.

von Wolfram, ?Theodor (Федор Христианович фон-Вольфрам; mõne allika järgi, arvatavasti ekslikult ka Федор Христофорович Вольфрам). Venemaa riiginõunik, Stavropoli viitsekuberner aastatel 1863–1865. Oli Stavropoli kuberneri kohusetäitja ajal, mil sinna saabusid Krimmist ja Samarast esimesed eestlased. Dokumentidest nähtuvalt tegutses Stavropoli kuberneri kohusetäitjana ka 1866 ja mais 1867; samuti on kirjutanud 1867 juunis dokumendile alla Stavropoli viitsekubernerina. Aastatel 1869–1872 Bakuu viitsekuberner. Varem mainitud ka 1852. aastal Šemahha (hilisema Bakuu) kubermangu valitsuse liikmena. Muus osas elukäik mulle teadmata.

Ärm, HansHans Erm